“Ma ei ole nõus seda uuringut tegema”

Jah, olen tige nagu herilane ja valmis nõelama kõiki, kes valest nurgast lähenevad. Nimelt, oleme Elsa-Leega paar päeva jälle haiglas passinud. Täna pidi tehtama suurem kontrastainega soolteuuring. Tegin kõik nii nagu arst käskis, ei andnud lapsele süüa mingist kellast ja olin kokkulepitud ajal röntgeni ukse juures ootamas.

Pärast röntgenlaborandi esimest, pisut häiritud, pilku meie suunas ja 9.osakonna abiõele öeldud “ma ei tea, mis selle uuringuga täna saab”, lauset hakkas kuklas tilisema kelluke, mis ütles, et libedalt see asi ei lähe.

Heh, mis libedalt, see asi ei veerenud üldse. Õeabi jättis meid pisut murelikult ukse taha ootama ja sammus ise osakonna poole tagasi, sest toimetusi jagus tal teisigi.

Ühel hetkel kargas röntgeni uksest välja valges haiglarõivas mees (nagu selgus, oli tehemist laborandiga) ja marssis sisse minu istumiskoha lähedal asunud uksest ning teatas resoluutselt: “See kontrastuuring. Ma ei tea, kes seda teeb, aga mina ei tee!”. “Eks mina teen selle ära,” vastas arst ja lisas: “ja teie ka.”. Meeslaborant jätkas:”Olgu, aga mina seda ei tee. Ma ei ole seda kunagi teinud ja ei ole nõus tegema.” “Järelikult siis täna ongi esimene päev, kui tuleb selle uuringuga algust teha,” üritas doktor laboranti pehmeks rääkida. “Ei, ma ei ole nõus. Mina oma päevadel seda ei tee ja pealegi olen ma täna üksi!” “Miks te siis neid päevi kinni ei pane selliste uuringute jaoks, kui tööl olete ja teha ei taha?” Vahepealset närvilist pobimat ma ei kuulnud, aga noormees lahkus kabinetist võidurõõmsalt. Vahepeal oli ta muidugi vähemalt kümme korda veel rõhutanud, et on täna üksi ja pole selleks valmis.

Minut hiljem tuli minuga rääkima järgmine laborant, kel ei jäänud üle muud kui laiutada käsi. Temaga ei olnud mul ka põhjust pahandada, sest tema ju selles süüdi ei olnud.

Tulin tagasi osakonda, väljendasin oma nördimust häälekalt. Seepeale helistati meie raviarstile, kes saabus paarikümne minuti pärast kuskil kokku lepitud selgitustega, et näe, juhtus nii, et osa personalist ei ole kompetentsed tegema mingeid protseduure ja üldse kontrastuuringut tehakse ainult teatud tööpäevadel, milleks ei ole kindlasti esmaspäev. Aga et valvepediaater, kes uuringu laupäeval kokku leppis röntgeniga, tema vist ei teadnud seda. Päriselt? Arst, kes on siin aastakümneid töötanud ei teadnud äkki, millal tehakse mingeid uuringuid. Ei tahaks väga uskuda sellist asja.

Mu ema, kes oli omal ajal selle sama haigla röntgeni vanem õde muigas antud selgituse peale ja ütles, et nende ajal ei jäetud kunagi ühtegi uuringut tegemata, olenemata sellest, kes parajasti tööl oli.

** Kui mõni mu ajakirjanikust sõber teeb parajasti lugu meie meditsiinisüsteemist, siis olen lahkelt valmis jagama kommentaare.

Advertisements

Ussipesa

Selle Tartumaal grillipeolt kadumaläinud boamaoga tuli mul meelde, et nägin öössel unes, kuidas mu koju sattusid kaks kahepealist värvilist väiksemat tõugu madu. Ma ei saanud neid vastikuid roomajaid kuidagi kinni võetud ja põgenesin seepeale ise kodust. Unes oli mul koduks muide mingi uhke, aga pisut räämas viktoriaanlik häärber.

Tartumaa boamao osas, ausaltöldes mina paneks ka vist grillipeolt plehku, kui seal igav on ja võib tekkida oht, et jõuan ise grillile.

Võtkem seda naljana, sest ma usun, et härra omanik hoolib oma eksootilistest lemmikutest. Ilmselgelt hoolib ta neist, kui kasvatab kolmemeetrise roomaja söötmiseks jänkusid. Suur loom tahab suurt sööki. Boamadude ja nende söögiga seoses, meenub üks kunagine sugulasega juhtunud naljakas seik, mis tol ajal isegi uudiskünnise ületas.

Nimelt üüris tädipoeg Tallinnas Vene tänaval odavalt korterit. Kõik oli vinks-vonks, korter korralik. Odava üüri taga oli korteriomaniku lemmikloom, kelle eest hoolitsemine langes hinnaalanduse tõttu üürniku õlule.

Suuremat tõugu boamadu tahtis aeg-ajal paar põrsast pintslisse panna. Nii need noored mehed siis talitasid roomajat. Ühel ilusal (oli vist) talvisel hommikul panid aga põrsad korterist plehku. Tädipoeg jooksis koos kamraadidega mööda Vene tänavat ja otsis neid taga. Nii põrsaid kui ka tagaajajaid märkasid kõrvalseisjad, kelle abiga ületaski juhtum uudiskünnise.

Siin haiglas on muidu huvitav jälgida, kuidas kohalik köök suudab ära rikkuda kartulipudru, pasta (vabandust, see asi oli kokku keedetud makaronimass veidra sibulaga), tavalise jahukastme ja kõik muu, mida nende maagiline käsi puutub.

Ehk on käsil “kes suudab valmistada kõige rõvedama maitse ja välimusega toidu on võitja”-kuu? Kunagi näidati mingi kanali pealt saadet, kus osalejatel tuli lisaks füüsilistele katsetele läbida ka mingi ebameeldiva asja söömise test. Mulle meenutab siinne haiglatoit seda saadet.

Hommikupuder on igal hommikul küll erivärvi, aga sama maitsega maitsetu mass. Miks, oo miks, nad toitu raiskavad. Emad on õnnetud, kõhud on tühjad. Täna sai lõunaks mingit keedetud veiseliha. Ok, ma tunnustan kokkasid. Maitse poolest oli see asi senistest asjadest kõige parem. Aga arenguruumi veel jagub.

Oot, kuskilt on lõunalauda toodud teekooki. Nii, asi ametlik, see on kõige maitsvam.

Söögitoas kuuleb muidugi õigel ajal minnes ka igasugu mahlakaid lugusid. Siin on mingi statsionaarsem neljane emadepunt, kes klatsivad, niiet keeled villis. Seal on tunne nagu oleks sattunud perekooli foorumisse. Küll on nad läbi lahanud ühe blogipidajast ema ajupotentsiaali ja elu ning hurjutanud sinna juurde, et preili “telestaar” on hoolimatu, sest magas oma lapse ära. (Inimese privaatsust austades jätan ma tema nime enda teada.) Küll klatsivad niisama oma uusi palatikaaslaseid. Kust nad seda kõike teavad, on mu küsimus? Ahjaa, neil on haiglas lihtsalt igav.

Hommikusöök, päeva tähtsaim söök

Veetsin lapsena palju aega Tallinna Lastehaiglas. Küll emaga tööl kaasas olles, küll haigena. Kui kopsupõletikud kõrvale jätta, siis olin ma enamasti LORis. Kõrvad, nina, kurk – need olid mu nõrgad kohad. Aastas korra-kaks sai ikka paar nädalat koos teiste haigete lastega suure maja teisel korrusel mõnd palatit jagatud. Mul on haiglaelust igasuguseid kurvemaid ja rõõmsamaid mälestusi. Kurvemad mälestused on seotud põskkoopaloputustega. Öh, rõve protseduur. Tänapäeval tehakse seda loomulikult narkoosis, aga toona oleks narkoosisoov pehmeltöeldes välja naerdud. Nii ma siis lasin end iga kord vabatahtlikult suure ja hirmuäratava punase tooli külge siduda, et arst ja teda assisteeriv õde saaksid protseduuri ära teha. Tooli külge seoti mind kinni ikka korralikult. Jalad, käed, keha ning pead hoidis kinni õde. No ja siis lähenes mulle suure süstlaga, mille otsas ilutses jäme krõpmskonti läbistav nõel. Las see kole mälestus jääda nüüd sinna, kus ta koht on.

Mul on haiglaeluga seoses ka palju toredaid mälestusi. Näiteks 7-aastasena, kui veetsin mitu kuud haiglas, jagasin ühel hetkel tuba sama vana vene tüdrukuga. Me kumbki ei saanud üksteise keelest aru, aga juttu jätkus meil kauemaks. Temalt õppisin ma, et nende kukk teeb kukeleegu ja meie oma kikerikii. Ühel ilusal hommikul otsustasime aga teha oma palati vannitoas ravimipeo. Miskil põhjusel oli mu kätte usaldatud üks ravimipudel, millest ma siis korrapäraselt parajaid annuseid pidin võtma. Suurest, ilmselt, igavusest otsustasime vannitoas koos ravimit lürpida. Lusikatäis talle, teine mulle ja nii edasi, ja nii edasi.

Kuni ühel hetkel astus vannituppa minu ema, kes selle peo kiiresti lõpetas. Rohkem mulle ravimeid kätte ei usaldatud.

Head hommikud haiglas olid need, kui söögiks oli hirsipuder. Ma jumaldan seni hirsiputru. Eriti, kui see on hästi tehtud. Võin kiidelda, et mina oskan seda suurepäraselt valmistada. David muidugi naeris hommikul, et hea ja halva hirsipudru ainus erinevus on taldriku vahe.

See hirsipuder, mida täna hommikul Lastehaiglas Elsa-Lee kõrvalt süüa üritasin, maitses aga kahjuks nagu kehv kört. Ei mingit maitset peale kummalise papist kõrvalmaitse. Kahju. Ehk oleks pidanud puder olema ilusamak taldrikul? Vorstivõileival oli ka ainult üks õnnetu imeõhuke kurgiviil. Aga vähemalt maitseb piparmünditee sama hästi nagu alati.

Kui mina mäletan paljusid oma haiglasolekuid hästi, siis ma tean, et Elsa-Lee ei jää seda korda kunagi mäletama.

Minu Elsa(d)

Ma olen õnnelik inimene. Mu elus on kaks imelist inimest, keda saan kutsuda Elsaks. Neist esimene, keda nüüdseks pole ma pisut rohkem kui 18 aastat näinud, saanuks homme, 29. mail, 105-aastaseks. Esimene Elsa oli minu vanavanaema. Vanavanaema, keda ma armastasin, ja tegelikult armastan tänaseni, maailma palju. See suur osa lapsepõlvest, mis mul möödus koos vanaema Elsaga, noh, ma hüüdsin teda vanaemaks, on täis ainult kõige kiftimaid mälestusi.

Olgu see siis vanatädi Aili riidekapist võetud pulmakeidi ja loorina kasutatud kardinate abil pruudi kehastamine või tumedatel talveõhtutel pannkookide nosimise ja vaarikavartest ja piparmündist tehtud maailma parima tee joomise kõrvale iluuisutamise vaatamine.

Näiteks ei olnud tal midagi ka selle vastu, kui ma meie koer Tipale piima-makaroni suppi viisin ning veel lisaportsugi juurde küsisin, sest Tipal jäi tõesti kõht tühjaks. Mis seal salata, makaronid rändasid ju minu kõhtu ja piim Tipa kõhtu. Aga mis siis, suurima sõbraga tulebki ju asju jagada. Olgu siis selleks mõnikord näiteks koerale söögiks mõeldud supp.

Vanaema Elsaga kuulasime me koos olles iga päev kell 11.30 Vikerraadiost kuuldemängu. Misiganes lugu meile jutustati ja kusiganes me olime, kuuldemäng oli lahutamatu päeva osa. Seda kuulas ka vanavanaema õde Alma, kes viimased aastakümned oma elust veetis vanaemaga koos elades. Ka Alma-tädi on üks lahutamatu osa minu lapsepõlvest. Alma-tädiga on mul igasuguseid mälestusi. Näiteks oli ta kunagi oivaline õmbleja olnud ja kui ma väike olin, meeldis talle mu mütside paelu külge õmmelda. Emale see aga jälle ei meeldinud ja nii nad siis kemplesid omavahel. Alma-tädi muutus vanas eas pisut dementseks. Või noh, mis pisut, aeg-ajalt sõitis ta katus ikka mõnuga. Näiteks kord, kui olin juba jõudnud varateismelise ikka, istusin Alma-tädiga jutustades puukuuri juures. Alma raius puid ja mina kõlgutasin paku peal rõõmsalt jalga. Kuni ühel hetkel tõstis Alma-tädi kuidagi teistmoodi pilgu saatel kirve ja käratas umbes midagi sellist “Ai, ma löön su raisa maha!”. Te ei kujuta ette kui kiiresti jooksin mina vanaema poole, kes aiamaal peenraid rohis ja kui palju kiiremini vudis Alma minu taga. Nagu näha lõppes kõik õnnelikult. Mina jäin ellu ja Alma läks tuppa häbenema.

Noh, eks tegelikult ongi nii, et ma võiksin nende mõlema kohta kirjutada tuhandeid lugusid ja tuhatkond jääks ikka kirjutamata.

Aga ega siin ei lõppe veel minu lugu. Tegelikult sai ju eelmise nädala esmaspäeval lugu Elsast jätku. Siis sündis meie pisike tütar Elsa-Lee. Tegelikult oli Elsa-Lee tähtaeg sündimiseks 29.05. Sama päev, mil sündis vanaema Elsa. Ja nii juhtuski, et teadisme juba pikka aega, et ta saab endale sama nime. Minu vanavanaema nime. See on austusavaldus inimesele, kes on mulle eluks andnud kaasa nii palju head.

Täna saab Elsa-Lee nädalaseks. Milline nädal see on olnud. Kui palju emotsioone, mõtteid, tegemisi. Elsa-Lee on üks äge tegelane. Ülimalt armas pisike putukas. Eks ma jõuan sellest putukast veel kirjutada. Seniks hoiame me teda endale ja harjume koos poiste ja Kerstiga uue tegelase olemasoluga.

Ainult veel niipalju, et Elsa-Lee on meie senise ühise maailma parim saavutus. Eile õhtul, kui David teda juba pikemat aega heldimusega vaadanud oli, õhkas ta siiralt õnnest ja armastusest.

(Viimased hetked haiglas enne kojusaamist. Oli põhjust rõõmustamiseks.)

Teenijanna lugu

Viimased kuud kodus passides olen avastanud netiavarustest enda jaoks hunniku sarju, mida vahtida. Võiks öelda, et peale “Black mirrori” on kõik viimaste aastate nn kvaliteetsarjad või siis miskit moodi auhinnatud (head) sarjad viimse välja tulnud osani vaadatud.

Kui nüüd kaks suurimat lemmikut nimetada, siis kindlasti troonivad edetabeli tipus The Duffer Brothersi loodud “Stranger things” ja Margaret Altwoodi düstoofilise romaani “Teenijanna lugu” põhjal vändatud samanimeline sari.

Kes ei tea, siis viimase näol on tegemist romaaniga, mis jutustab üsna sünge loo USA ühiskonna tulevikust umbes aastal 2100, kus endise suurriigi asemel laiutab Gileadi vabariik, kus esikohal on usk ja naistelt on võetud kõik õigused. Punases rüüs “sünnitusmasinaist” naiste hulka kuulub ka teenijanna Offred, kelle lugu ekraanil lahti hargneb. Lapsed tuleb sünnitada tähtsate kindralite peredele, kus kindralite naised on viljatud (tihti on tegelikult ka mehed viljatud) ja mehed teenijannasid rituaali käigus viljastavad.

Tegelikult ei taha ma ei raamatut ega sarja nüüd siin ümber jutustama hakata, aga see perversne ühiskond, milles inimesed elavad ja kuidas naisi alla surutakse, see on põnev vaatamine. Paneb mõtlema.

Ühesõnaga, ma lõpetasin just teise hooaja neljanda osa ja ei jõua viiendat osa ära oodata.

Ma olen muidugi selle raseduse jooksul vaadanud ka palju zombie-sarju. Lemmik neist on vist “Fear the living dead”, mis samamoodi kogu selle verise pildi kõrval keskendub pigem inimsuhetele ja toob selgelt välja, kuidas elavad võivad üksteisele teha palju rohkem kahju kui punt surnud “kõndijaid”. Selline psühholoogiline vastikus ja pidev mõtlemine, millised elajad inimesed on ja milleks võimelised ollakse, see vist ongi see, mida ma paljudest sarjadest otsin. Lisaks siis muidugi ka fantaasimaailm.

Mind on ses suhtes alati huvitanud, kuidas inimmõistus töötab ja mis on need “lülitid”, mis panevad erinevaid asju tegema. Mis toimub inimese sees, kes on psühhopaat? Kuidas mõtleb nartsissist? Milline pilt rullub lahti selle silme ees, kes peab elu eest võitlema? Miks üks suudab ja teine mitte, kui sündides on meil enamusel enamvähem võrdsed võimalused?

Inimene õpib kogu elu

Veel pool aastat tagasi olin ma kindlalt pabermärkmiku ja -kalendri usku. Kõik asjad läksid kirja suurde kaasaskantavasse ja siis topelt veel suuremasse ühes paigas asuvasse kalendrisse. Ma ei teagi, kas see oli Davidil eraldi eesmärgiks (vaevalt), aga poole aastaga on ta suutnud minust teha digikalendri inimese. Eksole, ma suudan juba täiesti iseseisvalt sisestada kalendrisse sündmuseid, koosolekuid, tegemist vajavaid ülesandeid jne. Varem olin ma ikka totaalne vanakool. Ka oma ajakirjanikutöös kasutasin palju kaustikuid ja paberitele üles märkimise süsteemi.

Olen avastanud enda juures ka seda, et olen suhteliselt plaaniusku inimene. Mingites asjades peavad olema mingid plaanid paigas. Jaa, muidugi on improviseeritud tegevus ja pisut plaanivaba kava senimaani täitsa kift, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma avastan, et mulle meeldivad plaanid. Eriti veel need plaanid, mida saab koos Davidiga teha. Kasvõi plaan vedeleda terve laupäev kahekesi ja mitte midagi tarka teha.

Kohe varsti ootab meid ees meie ühise elu üks suuremaid planeeritud sündmusi. Beebi sünd. Kui enamasti on beebi sünd, see sünnitegevuse algus ja sünd ise, suuresti planeerimatud, siis meil on plaan. Õigel päeval läheme haiglasse, et siis arstid saaksid alustada plaanipärase keisrilõikega. Ja nii meie planeeritud beebi sünd toimuma peakski. Iseasi, mida arvab suurest plaanist beebi. Tema osas on mul viimased pool nädalat olnud iga päev tunne, et ta teeb suuri ettevalmistusi oma sünniks. Küll valutab mul siit, küll sealt, küll pressib siit, küll sealt. Küll on paha olla, küll on muu häda.

Ma loodan, et ta ikkagi veel tulla ei taha. Issi (David, kallis, sinust saab issi!) on ära ja tuleb tagasi alles siis, kui enamus mängusõtta saadetud 15 000st mehest koju tulevad. Ehk siis aega veel on. Nädal on veel aega. Ja mul on juba tunne, et ta on ära olnud terve igaviku.

Tegelikult on mul hea meel, et ta saab enne beebi tulekut veel korraks juhtme seinast välja. Kuigi ega ma tea, mis seal täpselt toimub ja kui juhe seinast väljas see metsas ja linnas trampimine on. Aga mul on hea meel, et ta saab teha meeste (ja ka mitmete naiste) asju. Teha miskit, mis teda väga huvitab. Veel enne seda, kui tuleb sukelduda beebimaailma.

Oot, misasja, kuhu ma oma jutuga jõudnud olen. Ma tahtsin ju kirjutada oma digiedukusest. Ehk siis, ma olen päris hästi selgeks saanud digikalendri (seda nuti värki kutsutakse ikka nii?) kasutamise. Mugav on jagada olulise inimesega sündmusi või siis märkida endale asju üles nii, et telefon ja läpakas neid õigel ajal meelde tuletavad.

Ainus häda on selles, et ma ei saa aru, miks on google’i kalender mul soomekeelne. Mismoodi ma seal seda keelt muuta saan?

Nagu Pirita rand oleks suus (toidupostitus)

Hurraa! Sain kalapõlguri mereande sööma. Karbisaaga algas juba eile, kui otsustasin avatud kalasadamate päeva raames ette võtta sinimerekarpide teo. Ainus häda eilse kokkamise juures oli see, et kilone karbipakk jäi ootama tänast, sest kõik mehed olid kodust läinud. Istusime kõhubeebiga kahekesi ja ootasime mehi koju. Tegelikult oli eile korduvalt tunne, et ta tahab juba päris õhku hingata, sest valu ja surumistunne ei lasknud poole ööni rahulikult olla.

Täna, kui teismeline koju jõudis, võtsin karbid külmast välja ja hakkasin neid küürima. Minu üllatuseks tuli pakist söögikõlbmatuid (avatud karpe) välja vaid mõni üksik. Aga, kurask, see puhastamine võtab ju aega terve igaviku. Selle ajaga oleks jõudnud ma-ei-tea-mida teha. Ja sinna juurde meeletu veekulu, sest voolava vee all iga karpi eraldi puhastada on ikka mõnus kadu. Mingi hetk mõtlesin, et restoranis tundub potitäie karpide tellimine lõppkokkuvõttes vist odavam tegevus. Kuigi, kes teab, sellest pakist jagub kenasti kolmele, niiet ehk ikka tuleb ise teha odavam.

Lükkasin lõpuks karbid potis podiseva veini sisse, et mõne minuti pärast kogu kupatus sibula-küüslaugu-vahukoore segusse ümber valada.

Kuigi retseptis ei soovitatud soola lisada, oleksin võinud seda teha, sest toit tuli ikkagi pisut mage. Pipart panin juurde omaalgatuslikult, sest retsept ei öelnud ka selle kohta midagi.

Hakkasime siis Patrickuga koore-veinikastmes karpe nosima. Minu üllatuseks sõi meie pere suurim kalapõlgur ära väga arvestatava koguse.

Kommentaar oli selge ja ühemõtteline “nagu Pirita rand oleks suus”, aga ära ta need sõi ja tegelikult natuke kiitis ka. Kogu toidu võtmeks olevat olnud ciabatta, mida ta usinalt koorekastmesse surus.

Järgmine kord arvas ta, et võiks proovida krabi või krevette. Edusammud missugused! Kala võivad jätkuvalt teised süüa.

Nüüd tuleb koju oodata teist kalapõlgurit, et saada ka täiskasvanu arvamus.

Maru osas olen kindel, et talle oleks see kindlasti maitsenud, sest tema kala ja mereande ei põlga.

Muide, tellisin coopist enda arust koos muu toiduga kaks porgandit, aga kauba kojusaabudes selgus, et olin kaks kilo porgandeid tellinud. Mida asja ma nendega nüüd pihta hakkan? Emal oli kunagi üks imehea porgandikeeksi retsept, mille peale käis Merevaigu glasuur. Aga ta ei ole juba aastaid seda retsepti kuskilt leidnud. Seega, kellel on mingi hea porgandikeeksi/koogi retsept, võite julgelt jagada.

Kallis, me saame lapse

Patrick küsis eile, kas rasedus mõjub kuidagi naise mõistusele. Vastasin ilma igasuguse kahtluseta, et ilmselt küll, sest vahepeal on näiteks mul endal tunne, et pisikese ploomi kasvatamine koduküüliku suuruseks tegelaseks mõjub mu ajutegevusele. Näiteks kunagi varem ei ole ma pidanud kõike igale poole nii palju üles märkima, või avastanud, et tahaks mingitele üldse mitte kaelamurdvatele küsimustele vastmise asemel hoopis leebelt vilistada ja tuima pilguga kaugusesse vaadata. Miks? Sest mu aju ei suuda registreerida seda, mida minult tahetakse.

Nagu näha siis on mul ka meenutamisega probleeme. Nimelt ei mäleta ma, kas see hetk oli eile või täna…. aga, vaadates ploomile ostetud kummutil lebanud voodikarusselli, linu ja maas teda ootavat lamamistooli, millest kuuleb muuhulgas nii merekohinat kui saab panna ka kolme erinevat massaaži/vibratsiooni või lihtsalt kiikuda, haaras mind hetkeks tunne, mis pisut ehmatas. “Jeerum, me saame lapse!” See reaalsusehoop tabab meid mõlemaid viimasel ajal vist järjest tihemini.

Vankrit kokku pannes, voodi asukohta arutades, lamamistooli vaadates, saades aimu, et ma ei saa ilma suuremate raskusteta ise kingapaelu kinni seotud. Neid hetki tuleb järjest juurde.

Jeebus, mul on endal seda lamamistooli vaja, kus ma saaksin tundide viisi merekohinat kuulata ja lihtsalt suriseda.

Aga on üks tunne, milles ma ei ole ühelgi kergel segadushetkel kahelnud. See on see tunne, et misiganes ka ei oleks, ma tean, et David on minu kõrval ja mina tema kõrval. See tunne on lihtsalt nii jaburalt õige, turvaline ja lihtne.

Muidugi läheb eluga alati nii nagu läheb ja inimeste vahel juhtub igasuguseid asju, aga ma siiralt loodan, et me ei avasta endit ühel hetkel üksteist põlgusega põrnitsemas, samal ajal kui peas taob trummina küsimus, kuidas sellest jamast välja saada.

Igatahes on kogu selle beebimajanduse juures tekkinud mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Ometigi on ju kodus kaks lahedat kutti, kes kasvavad ja mulle “ema” ütlevad. Kui nad said teada ploomi soo oli meil Davidiga parajalt nalja. Kumbki neist ootab koju erinevast soost ploomi. Patrick oli vastusega igati rahul, sest tema soov läks täide. Maru reaktsioon oli ootamatult oodatav. Ta viskus ahastusest lasteaia koridori põrandale pikali ja hakkas nutma. Eks me siis proovisime teda lohutada ühtpidi ja teistmoodi. Lõpuks, paar päeva hiljem, küsis ta tõsiselt, ehk on võimalus, et ploom otsustab ikkagi sugu muuta ja valib tema eelistuse. Elame-näeme! Peaasi, et ploom on üksi, mitte ei peida kedagi veel kuskil.

Minnes tagasi selle ploomiootuse juurde…. Samas oli beebimajandus viimati aktuaalne ju seitse aastat tagasi. Mis kõik selle ajaga muutunud on. Või siis olen ma vahepeal vanemaks saanud ja suhtun lapse tulekusse hoopis teisiti. Pelgan rohkem, pabistan rohkem, mõtlen rohkem üle, tahan ainult parimat. Jeebus-kreebus, kõik peab olema meriino ja mahe ja öko ja bränd ja “joomajoo”, nagu üks mu hea sõbranna tavatseb öelda. Isegi vannilina on mingi ökobambuse asi.

Õnneks ei ole ma palju midagi kokku kahmanud, aga see, mis on, see kõik peab vastama nendele eeltingimustele. Sama kehtib ka poiste kohta. Kõik, mis nad saavad, peab olema parim, mahe, nahasõbralik jne. Olgu see siis botase pael või tuulejope.

Viimane kuu veel ja siis saabubki ploom, kelle me oleme mõelnud nimetada ühe mu esivanema järgi, kes on mulle jätnud sügava jälje. Ilma kelleta ei oleks mul pooltki nendest lapsepõlvemälestustest, mis mul on.

Muide, ploomi sünnitähtaeg on samal päeval kui minu, hetkel veel suurele ringile saladuseks jääval, esivanemal on sünnipäev.

Internet teab ehk lameda kõhu saladused

Täna hommikul saabus tipphetk. Erinevatele vihjetele appstore’is, facebookis ja niisama mujal, teatas lõpuks ka Google Drive, et teab lameda kõhu saladusi, mida mul tasuks ehk järgida. Njah, ma ei osanud selle peale muud teha, kui naerma hakata ja tõdeda, et ehk on tõesti siis arukas kuulata targa kübermaailma kutsungit beebikõht kaotada. Häda on ainult selles, et beebikõht tahab natuke aega veel kasvada ja elanik seal sees küpseda enne kui emal on aeg lame kõht tagasi saada.

Nali naljaks, tegelikult on päris hirmus, kuidas ainult sellest, et meie kodune kaal on apiga seotud, et saaksin oma rasedusest lisanduvad kilod kenasti üles märgitud, saab kübermaailm kätte niivõrd isikliku info.

Olgu, olen alla tõmmanud ka kaks rasedatele mõeldud appi. Ühe eestikeelse ja ühe rahvusvahelise. Eks ka sealt tulevad välja mu viimase aja huvid.

Algul oli muidugi päris koomiline lugeda pärast igakordset kaalumist, kuidas kaaluapp soovitas teha trenni, liikuda rohkem ja oma toitumist jälgida. Küll ma olin hädas, sest telefonis pesitseva ikooni taga toimetaval kübervärgil oli suur mure. Tibi muudkui võtab juurde ja ei kavatsegi miskit ette võtta.

Iga kord tuli uus soovitus toitumise või treeningute osas. Lõpuks küsis tark app ise, kas olen ehk mõnd tegelast enda sees kasvatamas, et tema nõuandeid eiran. Eksole, siis alles muutus kübertegelase toon ja ta hakkas mulle jagama palju vajalikumaid nõuandeid selle kohta, mida ja kuidas on lapseootel naisel tark teha. Koheselt arvutas kaal mulle normaalse kaalutõusu. Ehk siis lühidalt, jäime sõpradeks edasi.

Aga seda intensiivsemaks muutusid mujalt sissevoolavad erinevad kaalukaotuse soovitused. Modellikeha või bikiinifitnessi harrastaja keha on, nagu kübermaailmast selgub, ainus õige kehavorm. Noh jah, eks ma olen siis ebaideaalne, kübermaailma jaoks vähemalt. Tegelikult käib see meeletu iluideaali peale surumine tohutult närvidele ja tekitab stressi. Minusugune eluaegne keha suhtes ebakindel olija tunneb end hetkel niigi ebakindlana ja kogu see surve mingisuguse kübermaailma poolt ei ole ka väga meeldiv. Fakk, noh, mis ma teha saan, et ma ei ole mingi eriti peenike rase, kellel kõht igaks juhuks kõhubeebiga koos sissepoole kaardu ei ole vaid vapralt välja punnitab. Ma kahtlustan, et see pilt jääb ainsaks, mille ma endast terve raseduse aja kuskile postitan. Ei mingit meiki, ei mingit häbi. Selline ma siis olengi. Kübermaailma kaalujate murelaps. (Jaa, käisin oma lemmikpoes ja soetasin endale pehme kardigani)

Mingid asjad

Viimasel ajal, huvitav küll miks, eksole, on mu kehakaal kasvanud vastavalt sellele, kui palju kasvab “ploom” või siis kui paha mul olla on. Paha olla leevendusena mõjub peamiselt diivanil lebamine ja küpsiste söömine.

Sain ka pragada, et kui muidu olen kenasti piisavalt palju ja samas võimalikult vähe juurde võtnud, nii nagu kord ja kohus, siis küpsised ja diivan aitasid loomulikult kaasa äkkilisele mitmekordsele kaalukasvule.

Tegelikult on see “paha olla” täiesti teistmoodi, kui Patricku ja Maru ootuse ajal. Siis oli ka paha. Ühega ei saanud ma liha süüa. Või noh, mitte ainult liha. Mingi hetk oli hirsipuder ainus asi, mis sisse läks ja kõhus ilma suuremate keerlemisteta ka sees püsis. Teisega oli autosõit kõige jubedam tegevus. Samas ei mäleta ma, et olksin kummagi ootuse ajal paistes olnud. Aga “ploomiga” olen juba nüüd paistes ja kehv on käia. Viimane lõpp on veel “minna” aga jube raske on. Jaksu ei ole ja tahaks ainult magada.

Ebakindlus kaalu osas on mind tegelikult juba aastaid saatnud. See legendaarne lause “sa oled nii paks, et mul ei tõuse su peale” on õnneks kauges igavikus ja ma tean, et David ei ütleks mulle iial midagi sellist, aga eks ma ise enda sees põen ikka natuke. Iga uus kilo hirmutab. Samas, kuni beebi kasvab ilusti ja mu kõrval on inimene, kes vaatab mind silmis suur armastus, saab sellest kõigest üle. Need kilod kaovad ju varsti igavikku. 🙂

Vaatasin hommikul Roaldi depressiooni-saadet ja tuli meelde kõik see, mis mu endaga tol ajal, kui oli minu depressiooni kõrghetk (või siis suurim madalseis), toimus. Kõik oli nii sassis. Ärevus, hirm, paanika, saamatus, rahulolematus, pimedus.

Ma ei suutnud reaalselt voodist tõusta, et tööle minna. Ei saanud lihtsalt püsti. Tervele tundub see arusaamatu.

Tihti tuli ette hetki, kui käisin tööl heliboksis lihtsalt nutmas, sest ei suutnud muud moodi olla. Ei tahtnud õhtul koju minna, sest ei suutnud lastele ja emale otsa vaadata. Häbi oli. Allaandja tunne. Läbikukkunu. Lihtsalt nõrk.

Mäletan seda, kui eelmisel kevadel lõpuks uuesti maitseid ja värve hakkasin tajuma. Kui tõmbasin jalga värvilised sokid ja nautisin päikesepaistet. Esimest korda pika aja jooksul. Läksin lõpuks üle pika aja tööle nii, et mul ei olnud hommikul sees meeletut ärevust ja kätevärinat. Esimene hommik, kui ma polnud nutnud või end mingil muul moel halvasti tundnud. Esimene hommik, kui tundsin, et äkki ma ikka olen midagi väärt. Pärast seda hommikut hakkasid asjad vaikselt paremaks minema.

Ja nüüd… Beebi tulekuga seoses tundub mulle, et meid, või siis tegelikult peaasjalikult mind, on tabanud mingi kerge beebipaanika. Kas me jõuame õigeks ajaks vankri tellitud, kas turvahäll saab valitud ikka võimalikest variantidest parim, kas beebi tuleb ikka sellest soost, mis meile öeldi, või istume siis lisaks neutraalsetele riietele portsu “valede” asjade otsas? Kas kõik on hästi ja turvaline? Kas poisid saavad siis ikka ilusti magada, kui “ploom” saabub?

Samas tean, et me saame kõik tehtud täpselt õigeks ajaks. Vankri mudel on meil ju tegelikult välja valitud. Kõik muu on ka läbi mõeldud. Vist.

Hehee, me oleme isegi nii eeskujulikeks hakanud, et ostsime hiljuti kummuti ja beebi lamamistooli (või misiganes vigurtool see on, mille saab telefoniga ühendada, et muusikat mängida, mis kiigub 5 erinevat moodi ja vibreerib, kui vaja).

Ühesõnaga, beebimajandus täies hoos. Beebimajanduse kõrval on eriti äge Arvamusfestivali meediaalade kureerimise värk. Jeerum, kuidas mulle meeldib olla sellise asja sees. Ise natuke korraldada, mõelda, teha. Midagi täiesti uut mu jaoks. Kõik on nii põnev, et ma kujutan ette, kuidas mu silmad seda tehes (vähemalt seesmiselt) kilavad. Äge! Kohati tekib loomulikult paanika, et appi, äkki ma teen midagi valesti, aga samas, tundub, et väga pange ei ole ma hetkel veel millegagi pannud.

Issand, keda see pühapäevahommikune pläma tegelikult huvitama peaks….