Teenijanna lugu

Viimased kuud kodus passides olen avastanud netiavarustest enda jaoks hunniku sarju, mida vahtida. Võiks öelda, et peale “Black mirrori” on kõik viimaste aastate nn kvaliteetsarjad või siis miskit moodi auhinnatud (head) sarjad viimse välja tulnud osani vaadatud.

Kui nüüd kaks suurimat lemmikut nimetada, siis kindlasti troonivad edetabeli tipus The Duffer Brothersi loodud “Stranger things” ja Margaret Altwoodi düstoofilise romaani “Teenijanna lugu” põhjal vändatud samanimeline sari.

Kes ei tea, siis viimase näol on tegemist romaaniga, mis jutustab üsna sünge loo USA ühiskonna tulevikust umbes aastal 2100, kus endise suurriigi asemel laiutab Gileadi vabariik, kus esikohal on usk ja naistelt on võetud kõik õigused. Punases rüüs “sünnitusmasinaist” naiste hulka kuulub ka teenijanna Offred, kelle lugu ekraanil lahti hargneb. Lapsed tuleb sünnitada tähtsate kindralite peredele, kus kindralite naised on viljatud (tihti on tegelikult ka mehed viljatud) ja mehed teenijannasid rituaali käigus viljastavad.

Tegelikult ei taha ma ei raamatut ega sarja nüüd siin ümber jutustama hakata, aga see perversne ühiskond, milles inimesed elavad ja kuidas naisi alla surutakse, see on põnev vaatamine. Paneb mõtlema.

Ühesõnaga, ma lõpetasin just teise hooaja neljanda osa ja ei jõua viiendat osa ära oodata.

Ma olen muidugi selle raseduse jooksul vaadanud ka palju zombie-sarju. Lemmik neist on vist “Fear the living dead”, mis samamoodi kogu selle verise pildi kõrval keskendub pigem inimsuhetele ja toob selgelt välja, kuidas elavad võivad üksteisele teha palju rohkem kahju kui punt surnud “kõndijaid”. Selline psühholoogiline vastikus ja pidev mõtlemine, millised elajad inimesed on ja milleks võimelised ollakse, see vist ongi see, mida ma paljudest sarjadest otsin. Lisaks siis muidugi ka fantaasimaailm.

Mind on ses suhtes alati huvitanud, kuidas inimmõistus töötab ja mis on need “lülitid”, mis panevad erinevaid asju tegema. Mis toimub inimese sees, kes on psühhopaat? Kuidas mõtleb nartsissist? Milline pilt rullub lahti selle silme ees, kes peab elu eest võitlema? Miks üks suudab ja teine mitte, kui sündides on meil enamusel enamvähem võrdsed võimalused?

Advertisements

Inimene õpib kogu elu

Veel pool aastat tagasi olin ma kindlalt pabermärkmiku ja -kalendri usku. Kõik asjad läksid kirja suurde kaasaskantavasse ja siis topelt veel suuremasse ühes paigas asuvasse kalendrisse. Ma ei teagi, kas see oli Davidil eraldi eesmärgiks (vaevalt), aga poole aastaga on ta suutnud minust teha digikalendri inimese. Eksole, ma suudan juba täiesti iseseisvalt sisestada kalendrisse sündmuseid, koosolekuid, tegemist vajavaid ülesandeid jne. Varem olin ma ikka totaalne vanakool. Ka oma ajakirjanikutöös kasutasin palju kaustikuid ja paberitele üles märkimise süsteemi.

Olen avastanud enda juures ka seda, et olen suhteliselt plaaniusku inimene. Mingites asjades peavad olema mingid plaanid paigas. Jaa, muidugi on improviseeritud tegevus ja pisut plaanivaba kava senimaani täitsa kift, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma avastan, et mulle meeldivad plaanid. Eriti veel need plaanid, mida saab koos Davidiga teha. Kasvõi plaan vedeleda terve laupäev kahekesi ja mitte midagi tarka teha.

Kohe varsti ootab meid ees meie ühise elu üks suuremaid planeeritud sündmusi. Beebi sünd. Kui enamasti on beebi sünd, see sünnitegevuse algus ja sünd ise, suuresti planeerimatud, siis meil on plaan. Õigel päeval läheme haiglasse, et siis arstid saaksid alustada plaanipärase keisrilõikega. Ja nii meie planeeritud beebi sünd toimuma peakski. Iseasi, mida arvab suurest plaanist beebi. Tema osas on mul viimased pool nädalat olnud iga päev tunne, et ta teeb suuri ettevalmistusi oma sünniks. Küll valutab mul siit, küll sealt, küll pressib siit, küll sealt. Küll on paha olla, küll on muu häda.

Ma loodan, et ta ikkagi veel tulla ei taha. Issi (David, kallis, sinust saab issi!) on ära ja tuleb tagasi alles siis, kui enamus mängusõtta saadetud 15 000st mehest koju tulevad. Ehk siis aega veel on. Nädal on veel aega. Ja mul on juba tunne, et ta on ära olnud terve igaviku.

Tegelikult on mul hea meel, et ta saab enne beebi tulekut veel korraks juhtme seinast välja. Kuigi ega ma tea, mis seal täpselt toimub ja kui juhe seinast väljas see metsas ja linnas trampimine on. Aga mul on hea meel, et ta saab teha meeste (ja ka mitmete naiste) asju. Teha miskit, mis teda väga huvitab. Veel enne seda, kui tuleb sukelduda beebimaailma.

Oot, misasja, kuhu ma oma jutuga jõudnud olen. Ma tahtsin ju kirjutada oma digiedukusest. Ehk siis, ma olen päris hästi selgeks saanud digikalendri (seda nuti värki kutsutakse ikka nii?) kasutamise. Mugav on jagada olulise inimesega sündmusi või siis märkida endale asju üles nii, et telefon ja läpakas neid õigel ajal meelde tuletavad.

Ainus häda on selles, et ma ei saa aru, miks on google’i kalender mul soomekeelne. Mismoodi ma seal seda keelt muuta saan?

Nagu Pirita rand oleks suus (toidupostitus)

Hurraa! Sain kalapõlguri mereande sööma. Karbisaaga algas juba eile, kui otsustasin avatud kalasadamate päeva raames ette võtta sinimerekarpide teo. Ainus häda eilse kokkamise juures oli see, et kilone karbipakk jäi ootama tänast, sest kõik mehed olid kodust läinud. Istusime kõhubeebiga kahekesi ja ootasime mehi koju. Tegelikult oli eile korduvalt tunne, et ta tahab juba päris õhku hingata, sest valu ja surumistunne ei lasknud poole ööni rahulikult olla.

Täna, kui teismeline koju jõudis, võtsin karbid külmast välja ja hakkasin neid küürima. Minu üllatuseks tuli pakist söögikõlbmatuid (avatud karpe) välja vaid mõni üksik. Aga, kurask, see puhastamine võtab ju aega terve igaviku. Selle ajaga oleks jõudnud ma-ei-tea-mida teha. Ja sinna juurde meeletu veekulu, sest voolava vee all iga karpi eraldi puhastada on ikka mõnus kadu. Mingi hetk mõtlesin, et restoranis tundub potitäie karpide tellimine lõppkokkuvõttes vist odavam tegevus. Kuigi, kes teab, sellest pakist jagub kenasti kolmele, niiet ehk ikka tuleb ise teha odavam.

Lükkasin lõpuks karbid potis podiseva veini sisse, et mõne minuti pärast kogu kupatus sibula-küüslaugu-vahukoore segusse ümber valada.

Kuigi retseptis ei soovitatud soola lisada, oleksin võinud seda teha, sest toit tuli ikkagi pisut mage. Pipart panin juurde omaalgatuslikult, sest retsept ei öelnud ka selle kohta midagi.

Hakkasime siis Patrickuga koore-veinikastmes karpe nosima. Minu üllatuseks sõi meie pere suurim kalapõlgur ära väga arvestatava koguse.

Kommentaar oli selge ja ühemõtteline “nagu Pirita rand oleks suus”, aga ära ta need sõi ja tegelikult natuke kiitis ka. Kogu toidu võtmeks olevat olnud ciabatta, mida ta usinalt koorekastmesse surus.

Järgmine kord arvas ta, et võiks proovida krabi või krevette. Edusammud missugused! Kala võivad jätkuvalt teised süüa.

Nüüd tuleb koju oodata teist kalapõlgurit, et saada ka täiskasvanu arvamus.

Maru osas olen kindel, et talle oleks see kindlasti maitsenud, sest tema kala ja mereande ei põlga.

Muide, tellisin coopist enda arust koos muu toiduga kaks porgandit, aga kauba kojusaabudes selgus, et olin kaks kilo porgandeid tellinud. Mida asja ma nendega nüüd pihta hakkan? Emal oli kunagi üks imehea porgandikeeksi retsept, mille peale käis Merevaigu glasuur. Aga ta ei ole juba aastaid seda retsepti kuskilt leidnud. Seega, kellel on mingi hea porgandikeeksi/koogi retsept, võite julgelt jagada.

Kallis, me saame lapse

Patrick küsis eile, kas rasedus mõjub kuidagi naise mõistusele. Vastasin ilma igasuguse kahtluseta, et ilmselt küll, sest vahepeal on näiteks mul endal tunne, et pisikese ploomi kasvatamine koduküüliku suuruseks tegelaseks mõjub mu ajutegevusele. Näiteks kunagi varem ei ole ma pidanud kõike igale poole nii palju üles märkima, või avastanud, et tahaks mingitele üldse mitte kaelamurdvatele küsimustele vastmise asemel hoopis leebelt vilistada ja tuima pilguga kaugusesse vaadata. Miks? Sest mu aju ei suuda registreerida seda, mida minult tahetakse.

Nagu näha siis on mul ka meenutamisega probleeme. Nimelt ei mäleta ma, kas see hetk oli eile või täna…. aga, vaadates ploomile ostetud kummutil lebanud voodikarusselli, linu ja maas teda ootavat lamamistooli, millest kuuleb muuhulgas nii merekohinat kui saab panna ka kolme erinevat massaaži/vibratsiooni või lihtsalt kiikuda, haaras mind hetkeks tunne, mis pisut ehmatas. “Jeerum, me saame lapse!” See reaalsusehoop tabab meid mõlemaid viimasel ajal vist järjest tihemini.

Vankrit kokku pannes, voodi asukohta arutades, lamamistooli vaadates, saades aimu, et ma ei saa ilma suuremate raskusteta ise kingapaelu kinni seotud. Neid hetki tuleb järjest juurde.

Jeebus, mul on endal seda lamamistooli vaja, kus ma saaksin tundide viisi merekohinat kuulata ja lihtsalt suriseda.

Aga on üks tunne, milles ma ei ole ühelgi kergel segadushetkel kahelnud. See on see tunne, et misiganes ka ei oleks, ma tean, et David on minu kõrval ja mina tema kõrval. See tunne on lihtsalt nii jaburalt õige, turvaline ja lihtne.

Muidugi läheb eluga alati nii nagu läheb ja inimeste vahel juhtub igasuguseid asju, aga ma siiralt loodan, et me ei avasta endit ühel hetkel üksteist põlgusega põrnitsemas, samal ajal kui peas taob trummina küsimus, kuidas sellest jamast välja saada.

Igatahes on kogu selle beebimajanduse juures tekkinud mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Ometigi on ju kodus kaks lahedat kutti, kes kasvavad ja mulle “ema” ütlevad. Kui nad said teada ploomi soo oli meil Davidiga parajalt nalja. Kumbki neist ootab koju erinevast soost ploomi. Patrick oli vastusega igati rahul, sest tema soov läks täide. Maru reaktsioon oli ootamatult oodatav. Ta viskus ahastusest lasteaia koridori põrandale pikali ja hakkas nutma. Eks me siis proovisime teda lohutada ühtpidi ja teistmoodi. Lõpuks, paar päeva hiljem, küsis ta tõsiselt, ehk on võimalus, et ploom otsustab ikkagi sugu muuta ja valib tema eelistuse. Elame-näeme! Peaasi, et ploom on üksi, mitte ei peida kedagi veel kuskil.

Minnes tagasi selle ploomiootuse juurde…. Samas oli beebimajandus viimati aktuaalne ju seitse aastat tagasi. Mis kõik selle ajaga muutunud on. Või siis olen ma vahepeal vanemaks saanud ja suhtun lapse tulekusse hoopis teisiti. Pelgan rohkem, pabistan rohkem, mõtlen rohkem üle, tahan ainult parimat. Jeebus-kreebus, kõik peab olema meriino ja mahe ja öko ja bränd ja “joomajoo”, nagu üks mu hea sõbranna tavatseb öelda. Isegi vannilina on mingi ökobambuse asi.

Õnneks ei ole ma palju midagi kokku kahmanud, aga see, mis on, see kõik peab vastama nendele eeltingimustele. Sama kehtib ka poiste kohta. Kõik, mis nad saavad, peab olema parim, mahe, nahasõbralik jne. Olgu see siis botase pael või tuulejope.

Viimane kuu veel ja siis saabubki ploom, kelle me oleme mõelnud nimetada ühe mu esivanema järgi, kes on mulle jätnud sügava jälje. Ilma kelleta ei oleks mul pooltki nendest lapsepõlvemälestustest, mis mul on.

Muide, ploomi sünnitähtaeg on samal päeval kui minu, hetkel veel suurele ringile saladuseks jääval, esivanemal on sünnipäev.

Internet teab ehk lameda kõhu saladused

Täna hommikul saabus tipphetk. Erinevatele vihjetele appstore’is, facebookis ja niisama mujal, teatas lõpuks ka Google Drive, et teab lameda kõhu saladusi, mida mul tasuks ehk järgida. Njah, ma ei osanud selle peale muud teha, kui naerma hakata ja tõdeda, et ehk on tõesti siis arukas kuulata targa kübermaailma kutsungit beebikõht kaotada. Häda on ainult selles, et beebikõht tahab natuke aega veel kasvada ja elanik seal sees küpseda enne kui emal on aeg lame kõht tagasi saada.

Nali naljaks, tegelikult on päris hirmus, kuidas ainult sellest, et meie kodune kaal on apiga seotud, et saaksin oma rasedusest lisanduvad kilod kenasti üles märgitud, saab kübermaailm kätte niivõrd isikliku info.

Olgu, olen alla tõmmanud ka kaks rasedatele mõeldud appi. Ühe eestikeelse ja ühe rahvusvahelise. Eks ka sealt tulevad välja mu viimase aja huvid.

Algul oli muidugi päris koomiline lugeda pärast igakordset kaalumist, kuidas kaaluapp soovitas teha trenni, liikuda rohkem ja oma toitumist jälgida. Küll ma olin hädas, sest telefonis pesitseva ikooni taga toimetaval kübervärgil oli suur mure. Tibi muudkui võtab juurde ja ei kavatsegi miskit ette võtta.

Iga kord tuli uus soovitus toitumise või treeningute osas. Lõpuks küsis tark app ise, kas olen ehk mõnd tegelast enda sees kasvatamas, et tema nõuandeid eiran. Eksole, siis alles muutus kübertegelase toon ja ta hakkas mulle jagama palju vajalikumaid nõuandeid selle kohta, mida ja kuidas on lapseootel naisel tark teha. Koheselt arvutas kaal mulle normaalse kaalutõusu. Ehk siis lühidalt, jäime sõpradeks edasi.

Aga seda intensiivsemaks muutusid mujalt sissevoolavad erinevad kaalukaotuse soovitused. Modellikeha või bikiinifitnessi harrastaja keha on, nagu kübermaailmast selgub, ainus õige kehavorm. Noh jah, eks ma olen siis ebaideaalne, kübermaailma jaoks vähemalt. Tegelikult käib see meeletu iluideaali peale surumine tohutult närvidele ja tekitab stressi. Minusugune eluaegne keha suhtes ebakindel olija tunneb end hetkel niigi ebakindlana ja kogu see surve mingisuguse kübermaailma poolt ei ole ka väga meeldiv. Fakk, noh, mis ma teha saan, et ma ei ole mingi eriti peenike rase, kellel kõht igaks juhuks kõhubeebiga koos sissepoole kaardu ei ole vaid vapralt välja punnitab. Ma kahtlustan, et see pilt jääb ainsaks, mille ma endast terve raseduse aja kuskile postitan. Ei mingit meiki, ei mingit häbi. Selline ma siis olengi. Kübermaailma kaalujate murelaps. (Jaa, käisin oma lemmikpoes ja soetasin endale pehme kardigani)

Mingid asjad

Viimasel ajal, huvitav küll miks, eksole, on mu kehakaal kasvanud vastavalt sellele, kui palju kasvab “ploom” või siis kui paha mul olla on. Paha olla leevendusena mõjub peamiselt diivanil lebamine ja küpsiste söömine.

Sain ka pragada, et kui muidu olen kenasti piisavalt palju ja samas võimalikult vähe juurde võtnud, nii nagu kord ja kohus, siis küpsised ja diivan aitasid loomulikult kaasa äkkilisele mitmekordsele kaalukasvule.

Tegelikult on see “paha olla” täiesti teistmoodi, kui Patricku ja Maru ootuse ajal. Siis oli ka paha. Ühega ei saanud ma liha süüa. Või noh, mitte ainult liha. Mingi hetk oli hirsipuder ainus asi, mis sisse läks ja kõhus ilma suuremate keerlemisteta ka sees püsis. Teisega oli autosõit kõige jubedam tegevus. Samas ei mäleta ma, et olksin kummagi ootuse ajal paistes olnud. Aga “ploomiga” olen juba nüüd paistes ja kehv on käia. Viimane lõpp on veel “minna” aga jube raske on. Jaksu ei ole ja tahaks ainult magada.

Ebakindlus kaalu osas on mind tegelikult juba aastaid saatnud. See legendaarne lause “sa oled nii paks, et mul ei tõuse su peale” on õnneks kauges igavikus ja ma tean, et David ei ütleks mulle iial midagi sellist, aga eks ma ise enda sees põen ikka natuke. Iga uus kilo hirmutab. Samas, kuni beebi kasvab ilusti ja mu kõrval on inimene, kes vaatab mind silmis suur armastus, saab sellest kõigest üle. Need kilod kaovad ju varsti igavikku. 🙂

Vaatasin hommikul Roaldi depressiooni-saadet ja tuli meelde kõik see, mis mu endaga tol ajal, kui oli minu depressiooni kõrghetk (või siis suurim madalseis), toimus. Kõik oli nii sassis. Ärevus, hirm, paanika, saamatus, rahulolematus, pimedus.

Ma ei suutnud reaalselt voodist tõusta, et tööle minna. Ei saanud lihtsalt püsti. Tervele tundub see arusaamatu.

Tihti tuli ette hetki, kui käisin tööl heliboksis lihtsalt nutmas, sest ei suutnud muud moodi olla. Ei tahtnud õhtul koju minna, sest ei suutnud lastele ja emale otsa vaadata. Häbi oli. Allaandja tunne. Läbikukkunu. Lihtsalt nõrk.

Mäletan seda, kui eelmisel kevadel lõpuks uuesti maitseid ja värve hakkasin tajuma. Kui tõmbasin jalga värvilised sokid ja nautisin päikesepaistet. Esimest korda pika aja jooksul. Läksin lõpuks üle pika aja tööle nii, et mul ei olnud hommikul sees meeletut ärevust ja kätevärinat. Esimene hommik, kui ma polnud nutnud või end mingil muul moel halvasti tundnud. Esimene hommik, kui tundsin, et äkki ma ikka olen midagi väärt. Pärast seda hommikut hakkasid asjad vaikselt paremaks minema.

Ja nüüd… Beebi tulekuga seoses tundub mulle, et meid, või siis tegelikult peaasjalikult mind, on tabanud mingi kerge beebipaanika. Kas me jõuame õigeks ajaks vankri tellitud, kas turvahäll saab valitud ikka võimalikest variantidest parim, kas beebi tuleb ikka sellest soost, mis meile öeldi, või istume siis lisaks neutraalsetele riietele portsu “valede” asjade otsas? Kas kõik on hästi ja turvaline? Kas poisid saavad siis ikka ilusti magada, kui “ploom” saabub?

Samas tean, et me saame kõik tehtud täpselt õigeks ajaks. Vankri mudel on meil ju tegelikult välja valitud. Kõik muu on ka läbi mõeldud. Vist.

Hehee, me oleme isegi nii eeskujulikeks hakanud, et ostsime hiljuti kummuti ja beebi lamamistooli (või misiganes vigurtool see on, mille saab telefoniga ühendada, et muusikat mängida, mis kiigub 5 erinevat moodi ja vibreerib, kui vaja).

Ühesõnaga, beebimajandus täies hoos. Beebimajanduse kõrval on eriti äge Arvamusfestivali meediaalade kureerimise värk. Jeerum, kuidas mulle meeldib olla sellise asja sees. Ise natuke korraldada, mõelda, teha. Midagi täiesti uut mu jaoks. Kõik on nii põnev, et ma kujutan ette, kuidas mu silmad seda tehes (vähemalt seesmiselt) kilavad. Äge! Kohati tekib loomulikult paanika, et appi, äkki ma teen midagi valesti, aga samas, tundub, et väga pange ei ole ma hetkel veel millegagi pannud.

Issand, keda see pühapäevahommikune pläma tegelikult huvitama peaks….

Kas sa magad seina pool või ääre pool?

Üldiselt magan ma igal pool ja igas asendis, võiks praegu olla mu vastus, sest tõesti, ma olen võimeline magama olenemata kellaajast või asukohast. Ma lihtsalt magaks. Beebi kasvaks kõhus ja mina magaks nagu Okasroosike oma sajaaastast und.

Samas on armas oodata beebit, keda tundub peale meie ootavat veel terve trobikond inimesi, eesotsas vanaemadega, kes valmistuvad hoolega uue kodaniku vastuvõtuks.

Kahe eelneva rasedusega võrreldes on sel korral aga kõik teistmoodi. Enesetunne on teistmoodi, une- ja ärkveloleku vahekord on teine. Kurask, isegi üks neer on suurem kui teine ja valutab pidevalt. Nüüd, mõned kuud enne Ploomi saabumist, on tekkinud häda ka söömisega. Õhtul on ok ja toit läheb alla, aga hommik, ööh, jube, paha, iiveldab, nõrkus….

Aga kogu selle viletsa oleku kõrval olen ma ütlemata õnnelik. Meie beebi ju tuleb.

Meie ühise klassivenna naine küsis hiljuti, kas me kooli ajal ka oleksime osanud aimata, et ühel päeval saame Davidiga koos lapse, elame koos ja armastame nagu hullud.

Mkmm, ei oleks. Olenemata sellest, et David meeldis mulle juba kooliajal hullupööra ja mingil hetkel olin ma temasse teismellikult armunud, siis sellist lõpptulemit ei oleks ma osanud ette näha.

Kuigi, kui ma täiesti aus olen, siis tegelikult on ta mulle alati meeldinud. Pidime kunagi, kui ma Tartu-vahet palju voorisin temaga ka kokku saama, aga kuskilt jõudis mu kõrvu, et ta polnud vallaline, niiet suhteliselt kiiresti jõudsin otsusele, et mina temaga kokku ei saa, sest toona ei olnud mul temast samamoodi kaugeltki ükskõik.

Eelmisel aastal, ei, mis eelmisel, juba üleeelmisel aastal ju, kui ma värskelt ta kuskilt jälle avastasin, ei kahelnud ma hetkekski, kas võtta ühendust, või ei.

Muidugi saime praktiliselt kohe kokku ja mul hakkasid ringi lendama mingid liblikad, mida ma paaniliselt kartsin. Ma kartsin ja veiderdasin ikka julged ligi pool aastat. Olin suures segaduses, sest ta meeldis mulle ikka veel ja mis seal salata, hullupööra.

Julgust seda talle öelda mul ei olnud. Samamoodi ei olnud mul julgust endale kohe tunnistada, et ta ongi täpselt nii äge nagu paistab. Ega ma julgenud seda kellelegi teiselegi tunnistada. Olin nii haaratud hoopis eelmiste haavade lakkumisega, segaduse klaarimisega, asjadega.

Igal hommikul ärgates mõtlen, kui õnnelik ma olen ja loodan, et David ei tüdine meist mitte kunagi ära.

Kiusaks kah pisut

Enim langevad töökiusu ohvriks noored naised, selgus ühest uuringust. Sealjuures ei ole töövaldkond määrav. Igal alal võib saada töökiusatud.

Kui ma varsti kuus aastat tagasi lehe asemel tele valisin, siis ei osanud ma kuidagi arvata, et lõpuks tuleb mul endal süübida sügavalt sellesse, mismoodi mõtleb töökiusu ohver.

Kiusu on igasugust. Ma olen teinud lugematu hulga lugusid erinevast kiusust, vägivallast, ohvritest, hätta sattunutest, palgalõhest, appikarjujatest. Aga kõige parema pildi annab alati olukorrast see, kui sattud tahtmatult ise kiusu ohvriks.

Mõni aeg tagasi kuumaks teemaks muutunud ahistamisskandaale avaldanud lugude taustal meenus mulle, et olen ka ise kolleegide nokupilte hommikul skype avades avastanud. Saanud sõnumeid, kus erektsiooniseisundis fallose pildi all on pikk kirjeldus sellest, kuidas ahistaja abikaasa hetkel, mil mees mulle vannitoast pildi saadab, elutoa diivanil Aktuaalsest Kaamerast päevauudiste kokkuvõtet vaatab.

Tean, mis tunne on kannatada vaimse vägivalla all ja mitte osata sellisest suhtest välja tulla, sest väärastunud pilt armastusest on ju ometigi nii suur.

Saanud maitse suhu koolikiusamisega avastades end ootamatult ohvri rollist.

Minusuguseid on nii palju. Peaaegu igaüks on saanud tunda kiusu. Aga eriti narr on see, kui istud vastakuti oma ülemusega, kes palgatõusu küsimise peale hakkab sind hoopis alandama.

“Mida sa siin õigupoolest teinud oled? Sina ei ole ju hea reporter, sa pole isegi Kroonikasse sattunud. Keegi ei räägi sinust!” Jne. Kas tõesti on hea ajakirjaniku välimääraja see, kui tema enda eraelu lahatakse kuskil? Kui ta figureerib klantspiltidel ja noh, on kuulus, staar, värk-särk.

Ok, sel juhul olen ma tõesti s*tt ajakirjanik.

Aga minu eesmärk ei olegi olnud saada Kroonika-staariks. Minu eesmärk on olnud teha oma tööd nii, et silm säraks ja inimesed saaksid tänu minule pisut targemaks. Asjalike asjade vahele ägedat meelelahutust teha, see on ainult kirss seal tordil olevas kirssidekuhjas.

Tahes endale pai teha, tuleb siis küsida, mitu inimest on teinud inimkaubanduse telgitaguseid paljastava saate? Mitu inimest on Eestis teinud kümneid tuhandeid televaatajaid hullutanud Türgi sarjade võttepaikadest saateid? Mitu Eesti ajakirjanikku on Tšernobõlist saadet teinud? Viimati sai ritta sealtud hulga erinevaid fänne. Rääkimata uudistesaatesse tehtud sadadest lugudest, kus on lahatud karme, leebeid, tõsiseid ja lõbusaid teemasid.

Kui veel skandaalsemaks, kollasemaks minna, siis selgeltnägijad ja muu palagan sinna otsa.

Aga…. tõele au andes, Kroonikas pole ma tõesti kordagi olnud. Langetan pea ja võtan auga vastu sigadenimekirja liidripositsiooni. Halb ajakirjanik, mis muud.

See teema ei ole kommenteerimiseks ega kuskil kolmandas kohas avalikult lahkamiseks. Muidugi, õnneks ma pole ka kuulus, et keegi seda üldse lahata peaks tahtma.

Muidu olen ma õnne tipul. Mu kõrval on mees, kes mind armastab ja keda mina armastan. Ta teeb mind väga õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et temaga näiteks ei ole võimalik pahandada. Muidu ju ikka tuleb igal paaril ette naaksumisi ja mingisuguseid vääritimõistmisi. Aga see mees on lihtsalt nii hea, et ma ei tahaks kunagi üksteisega pahandada või kraagelda. Ööh, ma taban end ikka tihti mõttelt, et imed juhtuvad, kui neisse väga uskuda.

Paari kuu pärast saab Ploom ka nii küpseks, et popsab kõhust välja ja siis läheb kogu aur beebimajandusele. Ma ei mäleta ju beebiga majandamisest praktiliselt mitte midagi. Seda enam, et sel korral tuleb kogemus igatpidi uus, oleme mõlemad veel rohkem elevil. Lisaks tuleb Ploomi saabudes tegeleda ka tõeliselt silmi heas mõttes leegis hoidva uue väljakutsega. Arvamusfestivali meediaalade kureerimisega.

Luban, et sel aastal räägitakse Arvamusfestivalil kindlasti ka kiusust.

Kassi kiim maksis kätte ehk head uut aastat

Kassil on jooksuaeg. Jah, ise oleme süüdi, et pole seni Kerstit lasknud lõigata, aga kuidagi nii on läinud. Luban, et teeme seda esmajärjekorras.

Aga… igatahes kiim on kassi vaevanud juba alates detsembri keskpaigast. Vahepeal rahunes ta jõulude möödudes paariks päevaks kenasti maha. Ehk oli asi selles, et David palus jõuluvanalt, et see ei tooks talle midagi, küllaga viiks kassi kiima minema.

Aga mida lähemalt aastavahetus jõudis, seda hullemaks kiim jälle läks. Ühesõnaga, Kersti roomab võimalikult maadligi, teeb titekõristi häält ja sätib oma sabaalust kõigi võimalike ohvrite nina alla. Harvemal juhul on ka võimalus, et ta lööb oma küüned sulle sisse ja üritab siis ise “taha keerata”. Eile juhtus nii meie sõbra kampsuniga, mida päästma minnes oli aru saada, et Kerstile see minupoolne kampsuniga paarituseürituse takistamine, mis pidi aset leidma minu juuste vahetus läheduses, talle ei meeldinud. Tüütu ja vastik. Aga, osaliselt oleme ise süüdi.

Ise pole me muidugi süüdi selles, et nurjatu Kersti, kes seni pole teinud terve oma meie juures eksisteerimise ajal ühtegi pahandust (st loike ja pabulaid teeb ta ainult oma kasti) otsustas eile täis kusta meie uhiuue madratsi. Hurraa, eksole, Kersti organiseeris meile veel vana aasta sees uueks aastaks vahva kingituse. Õnneks, peamiselt siis kassi enda õnneks, ei olnud see kuramuse piss jõudnud veel läbi teki madratsini imbuda. Aga üsna huvitav oli paar minutit enne uue aasta saabumist tegeleda pesumasinasse topitud kassipissisele tekile õige pesuprogrammi leidmisega, samal ajal nuputades, kas peaks nutma või naerma.

Igatahes, nüüd, esimese jaanuari hommikul üritan ma voodis vedeledes välja mõelda, kas tekki oleks mõistlik masinas kuivatada.

Ja mina mõtlesin poes madratsile katte vajalikkuse üle otsustades, et kuidas lahendada olukorrad, kui beebi peaks olema meie voodis ja sinna mingi loigu tegema. Heh, hea, et sai õhuke spetsiaalne madratsikate ka peale pandud. Kuigi Kersti piss selleni veel tungida ei jõudnud. Tema enda õnneks.

Ja ega me täpselt teagi, kas ta tegi loigu meie “voodisse” kättemaksust või ilutulestiku pauguhirmust. Aga “sigade” nimekirjas ta hetkel on.

Head uut aastat!

2017 aastaringset hetke

Keegi kirjutas kunagi, et tulevik jõuab kätte aeglaselt. Ja, nii see ju ongi. 2017 algus oli igavik tagasi. Nii palju on selle aja jooksul juhtunud. On olnud nutmist ja naeru, pettumust ja usalduse tekkimist, kaotusi ja võite, surma ja sündi.

Kui keegi oleks mulle aasta alguses öelnud, et istun siin meie oma ühises kodus ja kirjutan neid ridu vaadates samaaegselt, kuidas David valmistab ette parti ahjupanekuks, siis oleksin seda inimest segaseks pidanud. Aga nüüd tundub see kõik loogiline. Paigas. Lihtne.

Kui ma olin aasta algul segaduses, üksi ja sügavas depressioonis, siis aasta lõpuks olen ma täis armastust. Täis armastust selle ootamatu ja samas nii oodatud inimese vastu. Tegelikult meeldis ta mulle juba siis, kui me keskkoolis käisime. Jeerum, kuidas ta mulle meeldis. Ja kui õnnetu ma olin, kui arvasin, et mina talle mitte. Aga tuleb välja, et me olime kaks tola. Meeldisime üksteisele, aga arvasime, et see pole vastastikkune. Aga näe, oli. Seni on!

Ma armastan elu mida me elame. Iga hommikut, kui tema kõrval ärkan ja iga jaburust, mida koos teeme.

Isegi eshituspoes panipaiga riiulite valimine on täiesti arulagedalt tore.

Ja poisid armastavad teda.

2017 sisaldas aga palju ka momente, kus ma tundisn end petetu, ärakasutatu ja kaltsuna. Kõige raskemad momendid olid mu jaoks presidendi vastuvõtt Eesti sünnipäeval, kus sain tegelikult selgelt aru, et inimene, kellest ootasin palju oli tegelikult juba hoopis mujal omadega, aga ta oli mulle unustanud seda öelda. Või noh, õigupoolest oli ta mulle seni häma ajanud, aga mina ise olin nii pime, et ei näinud seda.

Raske oli ka juuni algus, kui lahkus üks hea inimene. Inimene, kelle ahjukana ja lihtsalt šokolaadiglasuuriga kooki jään igatsema. Patrick elab oma vanaema kaotust seni raskelt üle. Aga ma tean, et tal on meeles ainult head momendid nende koosveedetud ajast, sest tema vanaema lihtsalt oli selline hea inimene.

Aga enne seda ja sealt edasi juhtus see, mida kunagi ütles mulle armastusest rääkides, et hea ja see kõige õigem armastus võib tulla ka alles pärast 35 eluaastat. Tema vanaemaga oli nii läinud. Ja näe, läks ka minuga.

Ja ma jõudsin selle ära oodata. Selle hea, lihtsa ja pingevaba armastuse.

2017 koondnimetus võikski vist olla David. Vot!