Ain’t that the way it always starts

Aaah, ühel hetkel õllejärtsus tekkis meil Meli ja tema sõbraga nali, mille käigus selgus, et kui saabub Dave, siis on mul kohe taha vaja saada. Lihtne sõnade ja rikutuse tasemega mängimine. Aga see pani meid kohutavalt naerma. Nii, et magasime Biffy esitlusest ühe loo totaalselt maha.

Ma pole seda vist ka kunagi varjanud, et Dave Grohl on mees, kes oma muusika ja kogu muu olemusega on see, kelle ees kukuks mul püksid automaatselt ise jalast. Ja ilmselt see sama suhtumine lasi mul eile Riias terved need kolm tundi, mil Foo laval oli, kogu hingega kaasa elada, kaasa laulda, röökida. Mis sest, et ma olin totaalselt haige. Palavikus, nohus, valusa kurgu ja käheda häälega. Täna varahommikune ninaverejooks ei suutnud seda emotsiooni kuidagi vähendada, mille ma eile sain. See emotsioon jääb minusse ilmselt veel pikaks ajaks. 

See Foo live läheb kindlasti nüüd mu top 10 edetabeli tippu. Kolm tundi mõnusat muusikat koos heade sõprade ja oma Dave’iga, mmmh, no lihtsalt ei saaks kuidagi parem olla. Täiesti hullumaja, millise fiilingu sealt sai. Pole vist nende lugu, mida ma ei teaks. Ok, need uued, veel ilmumata albumi lood… need on varsti teada. Oh my! 

Jah, Foo Fighters on olnud mu lemmikbänd juba alates sellest, kui nad kunagi oma esimese looga välja tulid. Dave Grohl on olnud mu lemmik juba alates sellest, kui ta tagus Nirvanas trumme. 

Kas see erutab sind, kui ma sind öössel puudutan

“Tere, sa oled nii ilus! Kas ma võiskin sinuga natuke rääkida?”

“Tere! Mis mureks?”

“Kui vana sa oled?”

“Eem, naisterahvalt ei ole vist viisakas sisuliselt esimese asjana uurida kohe vanust. Kui vana inimesega teisel pool tegu on?” 

“Ma saan kohe paari kuu pärast 18. Piisavalt vana. Kui vana sa oled?”

“Mul on kodus 12-aastane poeg, niiet mõtle ise.”

“Kas sul on ilusad tissid?”

“Kuidas palun?”

“Sulle seksida meeldib? Ma tahaks sind tagant põrutada täiega ja su tisse näppida.”

Ma siiralt loodan, et kui minu pojad kunagi sama vanad on, et nad siis nii tiiraselt labased ei ole. Aga tegemist ei ole minu pisut räpase fantaasiaga, vaid reaalselt mõni aeg tagasi hommikul pool üheksa aset leidnud vestlusega. 

Selliseid veidraid kirju potsatab mu postkasti aeg-ajalt ikka. Sekka on eksinud ka meesterahvaste intiimsemaid kehaosade pilte. Enamasti on need kehaosad siis erutunud olekus olnud. 

Kunagi oli üks hullumeelne noormees Saaremaalt, kes raalis välja piirkonna kus ma elan ja ka mu isikliku telefoninumbri. Helistas ükskord, et hakkab siis Saarrmaalt tulema, et ema pakkis tal suitsukala ja maasikad miniale kaasa ka ja kõik ootavad minuga kohtumist. Kui ma olin kuidagi suutnud hullunud noormehest lahti saada, sain kirja tema ekspruudilt, kes oli pisut pahane, et ma justkui mingite alatute võtetega (teles töötamine) talt noormehe üle lõin. Selgitasin pikas vastuses, et ma pole meeskodanikku isegi mitte näinud ja soovitasin neil omavahel suhelda. 

Täna avastasin, et nädalavahetusel Soomes töölkäik on mõjunud kolmele ehitajale. Njah. 

Tahaks öelda tervele maailmale, et mu suhtestaatus on “suhtes”. 

Mõnikord ei ole raskeim mitte lahti laskmine vaid uuesti alustamine

Mõni aeg tagasi vaatasime sõbrannaga üht tarka idamaade raamatut ja otsisime sealt vastuseid meid painanud küsimustele. Saime sealt mingisugused vastused, mille osas ma võin öelda, et tol hetkel lugesime neid totaalselt valesti. Või noh, mitte ei lugenud valesti, vaid tõlgendasime valesti. 

Nüüd, paar päeva tagasi, turgatas mulle alles pähe, et kamoon, see, mis seal kirjas oli, ei tähendanud mitte seda, et oleksin pidanud sellest miskist vanast hirmsasti kinni hoidma ja seal muutust ootama, vaid just uuesti alustama, kus ootas mind ees totaalselt imeline algus. 

Nii me siis istusime sõbrannaga ja tõdesime, et oma veidral moel pani see vana tarkuse raamat täppi, aga lihtsalt meie ei mõistnud seda lugeda.  

Nii nagu aastaid tagasi olin ma totaalses rahulolus õhanud ja säranud ja näinud välja siiralt õnnelik ning endaga rahul, nii on see ka täna. Enamuse ajast vaatab mulle peeglist vastu inimene, kes mulle meeldib. Siiralt, kogu oma ebatäiuslikkuse juures suudan ma jälle olla ülimalt rahul ja õnnelik. Ja mõelda ühele täiuslikule makroonile, mille valmistamine nõuab palju tööd ja kirglikku armastust selle keerulise ampsu vastu. Pistaks suhu ühe täiusliku makrooni ja naudiks selle ideaalset tekstuuri ning maitset. Välimusest rääkimata. 

Tüdrukud võivad kanda…

… teksaseid ja lõigata juuksed lühikeseks ja kanda särke ja saapaid, sest poiss olla on sünnis. 

Nii ütles briti kirjanik Ian McEvan. Teismelisena oli mul pikalt periood, kus ma olin rohkem poisilik, kui tüdruk. Mul olid lühikesed juuksed, korra isegi nii lühikesed, et saan mitmele lühikese lõikusega mehele öelda, et mul on temast siilim soeng olnud. Armastasin siis kanda veidraid poiste pükse ja imelikke särke. 

Ühel hetkel kasvasin sellest välja ja armusin kleitidesse ning seelikutesse. Lisaks armusin värvidesse. Õigupoolest on värvid mulle alati meeldinud. Eriti roheline, roosa ja kollane. Ja ma armastan oma kleite, mis mu kapi vallutanud on. 

Aga hiljuti juhtus üks imelik asi. Käisin vanemale pojale ühe kurva sündmuse tarbeks musti pükse ja triiksärki otsimas ning ise riideid proovides, sest uskuge või ärge uskuge, aga selle 12-aastase mürakaruga on meil põhimõtteliselt sama mõõt, leidsin, et meeste viigipüks oli mu jalas ikka kuramuse seksikas. 

Võibolla toimus see kõik hoopis minu peas ja püksid, eriti need meeste viikarid, ei sobi mulle üldse, aga olgem ausad, ma olen üle 30 ja võin kanda midaiganes mu hing ihkab. Miks? Sest naised, kes on üle 30 võivad kanda midaiganes nad tahavad. Me lihtsalt teame juba tänu oma mõnusale vanusele, mis meile sobib, meeldib ja mille kandmise tuju meil parasjagu on. 

Eriti hästi passisid mulle jalga ühed tumesinised kerge mustriga sirgelõikelised viikarid, mis lihtsalt karjusid, et ma näen neis hea välja. Aga ma jätsin nad poodi. 

Jätsin ka kõik värvid poodi ja lahkusin sealt lapsele mõeldud mustade pükste ja tumeda triiksärgiga, sest…

… on kõigil hing, on kõigil hääl ja puudu pole keegi. Kuid ööle vastu läheb päev ja puudu pole keegi… see hetk nüüd seljataha jääb, kui puudu pole keegi. 

Elu on juba kord seatud nii, et kui keegi tuleb siia ilma, siis tuleb kellelgi teisel lahkuda. Enamasti ei puutu lahkujad meisse, kuid mõnikord juhtub nii, et lahkub keegi kallis. Ja siis on valus. Siis tuleb võtta aega harjumiseks, et nüüd on asjad teisiti ja tuleb meenutada kõiki neid hetki, mida sai koos kogetud. 

Metslasest kunnparkija

Juhtus ühel päeval nii, et läksime Raivuga võttele ja parkisime end mingisse suht avalikuna näivasse poolhoovi. Ainult kümneks minutiks. Ja üllatus, üllatus, peenest advokaadibüroost naastes avastasime, et keegi on meid kenasti kinni parkinud. Vaatasime küll ühelt poolt, küll teiselt. Ootasime kauni veerandtunni, aga kinniparkijat ei kuskil. 

Võtsin siis kätte ja helistasin politseisse, et nad helistaks parkijale, kes meid lahkesti välja võiks lasta. Arutasime veel Raivuga omavahel, et kas parkijaks on põmmpea või pikkade juustega tibi. 

Heh, meie üllatus oli suur, kui nägime kaugelt auto poole lähenemas vihast turska meenutavat lehvivate juustega metslast. Seega jackpot. Parkijaks osutus pikajuukseline põmmpea, kes oli eriti ärritunud. Oli ime, et ta Raivule kallale ei läinud. Ma isegi ei tea, kuidas suutsin keele hammaste taga hoida, et mitte härrale vastu haukuda. Eks ma tegelikult pelgasin, et see vihane ilma kehtiva ülevaatluseta autoomanik võib Raivule liiga teha. 

Toimetusse naastes küsiti, kes see parkija oli. Parkija oli pikkade juustega lühikest kasvu metsm*nn! Vot nii. Ma pole tõesti suuremat jobu näinud, kui see roostetava auto omanikust töll.

Staatus: 2.0

Jalutasin hommikul tööle ja tabasin end vaateakna peegeldust jälgides mõttelt, mis oleks peaaegu kõval häälel üle huulte lipsanud. Kura, kui ilus säärejooks mul on. Panin hommikul helerohelise selle eelseisva suve kindlasti ühe lemmikkleidi selga, kontsad alla, Roomast kingiks saadud rohelise kiviga kõrvarõngad kõrva ja tundsin, et hell yeah, ma olen vist ikka päris püss mutt. 

Tegelikult on selle ilusa tunde taga muidugi ka see, et ma tunnen ise end paremini kui näiteks paari eelneva aasta jooksul. Mingi asi, millesse mul erilist usku enam polnud, juhtus. Ma ei teagi, kas see juhtus liiga vara või täpselt õigel ajal. Aga hommikul ärgates on ikka maru vahva avastada, et keegi täiskasvanu hoolib sinust. Ja et sa hoolid vastu ka. 

Vaikus on väide, mida on kõige raskem ümber lükata

Mu käest on viimastel nädalatel palju uuritud Tšernobõli kohta. Olen rääkinud sealseid muljeid jätkuva vaimustusega kõigile. Üks, millest aga suhteliselt vähe olen rääkinud, on see, et sain päris korralikult pureda mingite sealsete imepisikeste putukate poolt. Need hammususe jäljed, mida miniatuursed olevused tekitasid, elavad seni mingit kummalist oma elu. Esimestel päevadel läksid täpid paiste ja olid üsna koledad heledad kupulaadsed mügarikud. Siis aga kupud kadusid ja asemele tulid veripunased jäljed. Need jäljed on punastena seni mu jalgadel. 

Käigust on möödunud kaks nädalat, aga putukahammustused meenutavad sealset ootamatut purejate punti sattumist senimaani selgelt. 

Aga tegelikult tahtsin jagada imestust inimolevuste üle. Ühe puhul olen küsinud nõusoleku ümberjutustamiseks, teise puhul sügan lihtsalt kukalt. 

Alustame naiste kirumisest. Sõbra pruut, või noh, minu hinnangul pigem niisama veiderdav preili, kes suht kärmelt temaga samale pinnale kolis käitub nagu anektoodis, kus mees läheb prügi välja viima ja kaob määramata ajaks. Jah, preili lihtsalt sooritab häid kadumistrikke, väidab, et ei saa kodus õppida, selleks tuleb minna kuhuiganes mujale. Lisaks väldib preili oma värske mehega füüsilist kontakti. Mul on sõbrast siiralt kahju, sest väkk, eksole, kes ikka seksi tahab. Eriti kui suhteliselt värskelt alles väidetavalt armunud ollakse. No ja siis on muidugi mees ju kõiges süüdi ja jobu. Inimesed, mis teil viga on? 

Ja siit nad tulevad, mehed, kes teevad …siin on ühe uue väljendi koht, mida ma kahjuks inimese anonüümsuse säilitamise nimel siia kirjutada ei saa… juhtus lugu, kus inimesed komandeeringus eksisid samasse voodisse. Või noh, mis eksisid, eks ikka teadlikult jalutasid samasse voodisse. Mu sõbranna arvas, et sellega on asi korras. Et tehtud, oli hea ja nüüd võib eluga edasi minna. Aga võta näpust. Kutt ei kadunudki nelja tuule poole. Oli viisakas ja suhtles kenasti edasi. Kuniks saabus järgmine nädalavahetus. Ja nad arvasid, et võiks uuesti voodiaeroobikat proovida. Naise pool sel korral, sest naisel ühtegi segavat faktorit kodus ei eksisteeri. Mehel aga seevastu on ühine elukoht oma naise ja lapsega. 

Sõbranna otsustas mehele öelda, et ega ta mingi niisama lihtne naine ole, et magatad korraga viite naist nagu nõdrameelne haaremipidaja (ma natuke liialdan nüüd ja lisan värviks omaloomingulisi lauseid). Et kui peetakse kedagi salaja, siis ühte korraga. Ja noh, siis see onu ära kaduski. Ei piuksugi enam. Muidugi liigub ringi arvamus, et äkki jäi vaeseke naisele vahele ja kodune kaunitar käratas mehe kapinurka, kus tal on keelatud teatava osaga välismaailmast suhelda. Aga mina arvan, et tegemist on lihtsalt tõbrasseaga, kes noh, ah, ega ma teagi. Lihtsalt, selline käitumine on küll ebamaiselt matslik ja mina tõstsin noormehe sigade nimekirja. Kui suu on põiki peas, siis võims ju ikka öelda, kui miskit ei meeldi. Aga eks mina ise olengi liiga jutukas mõnikord. 

Kuidas mul endal? Ideaalne! Olen rahul. 

Lepatriinu värk

Nii nagu heade makroonide tegemiseks peab enne harjutama,  et tehniliselt õiget nõksu kätte saada. Nii tundub mulle, et ka ühe õige toimiva suhte puhul peab teadma mida teha ja millises järjekorras või kui palju uusi koostisosi lisada. Teoorias siis… Praktika on aga hoopis midagi muud. Siinkohal tundub, et makroonide valmistamine on oluliselt lihtsam kui üht suhet hoida nii, et kunagi ei lähe midagi valesti.

Elu on sadu kordi õpetanud, et tuleb väga hoolikalt valida, keda usaldada. Tuleb kuulata oma sisetunnet. Õigemini kõigepealt tuleb oma sisetunne üles leida ja siis õppida seda tundma ja usaldama. Kui see on tehtud, siis on juba pool võitu käes.

Aga tegelikult ma tahstin hoopis jagada oma vaimustust ühe minu jaoks uue artisti osas. Lepatriinu, oh my god, ma olen ühe päevaga tema totaalseks fänniks saanud. Veits selline pervarist kiibitseja tunne on peal. Tutvusin tema enda ja tema loominguga laupäeval Kalamajas. Ohsa püha püss! Oleks ma mees, ma vist tahaks teda endale kõigele lisaks pruudiks ka. Uskumatult äge energiapall. Ilus, särav, andekas, lahe, omamoodi. Kõik see, mis mulle inimestes meeldib. Nii ma siis olen alates laupäeva õhtust sporifys teda kuulanud. Ja nii harva, kui ma seda teen, võtsin ja teatasin talle laupäeva õhtul, et ta on maailmaäge ja mina hakkasin tema kiibitsevaks fänniks. Tema andis mulle veel suurema tõuke tegeleda kitarrimängu õppimise ja selle perfektse käppa omandamisega. Iseseisva koduse tinistamise kõrvale olen mõelnud, et tegelt võiks mul olla veel üks lahe kidraõps, kes ütleb ja natuke juhendab. Niiet, kõik head pakkumised on teretulnud. 

Muide, teate, mis ma avastanud olen. Mulle meeldib jälle käest kinni käia. 

Hoidku jumal meid silmaklappide ja Newtoni une eest

Millest need unenäod siis tehtud on? Ma ausalt ei taipa. Kas nad mängivad meile ette meie salamaailma ja koige sügavamate hingesoppide mingid kummalised lood? Näiteks hommikul ärgates mäletan ma selgelt, et viimane uni viis mind mingisse veidrasse kirikusse, mis asus Jaani kiriku tagaruumides. Ega neid tagaruume reaalsuses ju eksisteeri, aga minu unes olid nad tõelised. Kaks suurte võlvide ja hirmkõrgete lahedega ruumi, kuhu inimesed hakkasid mingiks veidraks palvuseks kogunema. Ma olin üks esimestest. Läksin sinna, et leida rahu. Suutsin endale unes teadvustada, et üks kodanik on mu sisemaailma juba pikka aega ja järjepanu segi tampinud ja jätnud ütlemata asju, mis oleks tulnud öelda juba ammu. Siis kui tunded otsa said. Mitte oodata sellega pikalt ja teha teise kulul lolli nalja. Aga see selleks.

Astusin kirikuuksest sisse ja märkasin, et kohal olid vaid paar inimest, kes sättisid ritta toole. Neid samu toole, kuhu hiljem palvusele tulnud istuda said. Need olid sellised kõige tavalisemad pressitid plaadist kõrge seljatoega toolid, mille istmekatted olid pisut kulunud. Ma pelgasin pisut sinnajäämist, sest teadsin, et siit kirikust niisama enam välja ei saa. Nad olid nagu Jehoova Tunnistajad. Pisut hullumeelsed uskujad. Enne palvuse algus suudles kogunenud inimmass fanaatiliselt teiste kodanike pilte. Lisaks Jeesuse pildile leidus seal veel näiteks George Glooney, mingi suvalise habetunud mehe, Salma Hayeki, Halle Berry ja mingi hiljuti surnud sügava vaimupuudega naise pilt, kes oli ka minu unes selle koguduse liige. Ma püüdsin koguaeg püsida vaid nurgas, panin ka oma koti kuskile nurgas asetsenud toolile, kui avastasin ühtäkki õudusega, et nurgast oli kott tõstetud ühe eufooriliselt millestki jutustava keskealise mehe ja naise vahele. Nad pidasid mind justkui oma kirikulapseks. Keeldusin nende vahele istumast. Keeldusin seni, kuni saali toodi suur madu. Seal mu uni lõppes, sest reaalsuses pani õhtul end minu kõrvale magama sättinud Maru mulle läbi une kannaga sellise obaduse, et see lihtsalt äratas üles. Avasin silmad ja nägin, et kell on hommikul seitse. 

Enne seda, kella nelja paiku ärgates, nägin kolmandat ööd unes inimest, keda ennist põgusalt mainisin. Inimest, tänu kellele vist saingi suuresti aru, misasi see päris armastus on. Inimest, kes läbi selle minu armastuse on mulle ka kõige rohkem haiget teinud. Ma tahaksin talle öelda, et see uus silmarõõm, kes tal on ja keda ta eitab, et ta ei kohtleks teda iial nii nagu mind. Ärge saage valesti aru, ta oskab ka väga hästi käituda. Lihtsalt, mina olin tema jaoks halb ja kole. Minul oli tema silmis nii palju vigu, mis ei kaalunud üles armastuse nimel töö tegemist. Ma olen tegelikult solvunud. Sügavalt. Aga, see selleks.

Enne seda kirikuund keris alateadvus mind mingisse veidrasse maailma, kus oli palju tuttavat, aga samas ka vaid unenäomaailmast äratuntavat. Ta tuli kuskilt suusamaratonilt ja ma arvasin, et ta valetab mingite asjade kohta. Ma ei mäleta enam täpselt, mida, aga see oli kolme järjestikkuse öö jooksul esimene kord, kus me reaalselt ka rääkisime. Ma ei mäleta enam millest, aga mäletan, et ta vabandas mu ees, et on mulle haiget teinud. Päris elus ütles ta mulle, et olen talle oluline inimene, aga ausalt, ma ei taipa miks. Võibolla tõrgub mu mõistus enesekaitseks mingeid asju praegu vastu võtmast. Aga kolme öö jooksul sama inimest unes nähes, oli see esimene kord, kui ma ärgates ei olnud sellest kõigest häiritud. 

Ma arvan, et see kõik on seotud ja sellega, et keegi üsna ootamatu on korralikult end mulle naha vahele pookinud ja ma tunnen, kuidas keegi päriselt mulle silma vaadates näeb minus sellist inimest, keda ma ammu enam peeglisse vaadates näinud pole. 

Ps, ärme tee siit põhjapanevaid järeldusi, ma lihtsalt kirjutan end tühjaks. Muide, käisime eile õhtul OKOs söömas. Mul pole nii ammu nii armsat õhtut olnud. Ma arvan, et sellest võiks saada meie koht. Eriti pärast eilset, kui nad tassisid Marule pisikeste kausikeste kaupa jänesekapsast ette. Sõbraliku teeninduse tipptase. Meie õppisime omal ajal jänesekapsast armastama metsa alt seda suhu pistes. Maru sai korraliku maitse suhu restoranis. Elu on muutumises 🙂 

Armastus on õhus mida hingad, inimestes, keda hindad

Love never dies a natural death. It dies because we don’t know how to replenish its source. It dies of blindness and errors and betrayals. It dies of illness and wounds. It dies of weariness, of withering, of tarnishings. 

Anais Nin ütles armastuse kohta nõndamoodi. See on nii tõsi. Armastus ei sure loomulikku surma. Ta sureb, sest inimesed ise tapavad ta. Inimesed leiavad ise põhjuse armastuse tapmiseks. Mõnikord on selles süüdi vastaspool, mõnikord sina ise. Armastama hakates ei mõtle me kunagi, et see saab ühel päeval otsa. 

Minu viimatine armastus ütles mulle igasuguseid asju, mis tegid kohutavalt haiget. Temal sai armastus otsa ja siis tuli mul tegeleda omapoolse armastuse lõpetamisega. Ega ma täpselt teagi, kui hästi see mul välja kukkus, või kukub, aga ma pole sedalaadi inimene, kes lihtsalt nupulevajutusega üht või teist teeb. Mul võtavad asjad aega, kuigi mõnikord ei pruugi see nii näida. 

Ma ei ole ka kunagi suhtunud mehe ja naise suhetesse kergekäeliselt. Kuigi selline võib jääda mulje. Aga siin ongi vahe selles, et ma ei armasta igaüht. Kõiki ei saagi armastada. Kõik pole armatust väärt. Võin ausalt öelda, et olen seni armastanud vist ainult kahte meest. Need armastused on otsas. Üks neist on kasvanud sõpruseks, mida ma hindan kõrgelt. Eks peangi, sest ta on mu imelise lapse isa. Lapse, kes muide ehitas ise kandle. Jaa, kujutage ette, mul on kodus teismeline, kes oskab ehitada kannelt ja seda ka mängida. Lahe, eks! 

Teine oli inimene, keda pidasin oma elu armastuseks. Olin valmis temaga ka abielluma. Ausalt! Kõikidest vigadest hoolimata armastasin teda rohkem kui kedagi teist. Aga tema tunded polnud piisavad. Ega ma teagi enam, mida ta tundis, või mis hetkel leidis, et ma olen vaid suur hunnik vigu. Aga mis sest enam. Temal sai armastus, või siis mingid tunded, mis ehk olid, otsa. 

Nüüd olen valmis andma armastusele uue võimaluse. Vot nii! Niiet, tere ülejäänud aasta! Ma ootan sinult palju!