Kassi kiim maksis kätte ehk head uut aastat

Kassil on jooksuaeg. Jah, ise oleme süüdi, et pole seni Kerstit lasknud lõigata, aga kuidagi nii on läinud. Luban, et teeme seda esmajärjekorras.

Aga… igatahes kiim on kassi vaevanud juba alates detsembri keskpaigast. Vahepeal rahunes ta jõulude möödudes paariks päevaks kenasti maha. Ehk oli asi selles, et David palus jõuluvanalt, et see ei tooks talle midagi, küllaga viiks kassi kiima minema.

Aga mida lähemalt aastavahetus jõudis, seda hullemaks kiim jälle läks. Ühesõnaga, Kersti roomab võimalikult maadligi, teeb titekõristi häält ja sätib oma sabaalust kõigi võimalike ohvrite nina alla. Harvemal juhul on ka võimalus, et ta lööb oma küüned sulle sisse ja üritab siis ise “taha keerata”. Eile juhtus nii meie sõbra kampsuniga, mida päästma minnes oli aru saada, et Kerstile see minupoolne kampsuniga paarituseürituse takistamine, mis pidi aset leidma minu juuste vahetus läheduses, talle ei meeldinud. Tüütu ja vastik. Aga, osaliselt oleme ise süüdi.

Ise pole me muidugi süüdi selles, et nurjatu Kersti, kes seni pole teinud terve oma meie juures eksisteerimise ajal ühtegi pahandust (st loike ja pabulaid teeb ta ainult oma kasti) otsustas eile täis kusta meie uhiuue madratsi. Hurraa, eksole, Kersti organiseeris meile veel vana aasta sees uueks aastaks vahva kingituse. Õnneks, peamiselt siis kassi enda õnneks, ei olnud see kuramuse piss jõudnud veel läbi teki madratsini imbuda. Aga üsna huvitav oli paar minutit enne uue aasta saabumist tegeleda pesumasinasse topitud kassipissisele tekile õige pesuprogrammi leidmisega, samal ajal nuputades, kas peaks nutma või naerma.

Igatahes, nüüd, esimese jaanuari hommikul üritan ma voodis vedeledes välja mõelda, kas tekki oleks mõistlik masinas kuivatada.

Ja mina mõtlesin poes madratsile katte vajalikkuse üle otsustades, et kuidas lahendada olukorrad, kui beebi peaks olema meie voodis ja sinna mingi loigu tegema. Heh, hea, et sai õhuke spetsiaalne madratsikate ka peale pandud. Kuigi Kersti piss selleni veel tungida ei jõudnud. Tema enda õnneks.

Ja ega me täpselt teagi, kas ta tegi loigu meie “voodisse” kättemaksust või ilutulestiku pauguhirmust. Aga “sigade” nimekirjas ta hetkel on.

Head uut aastat!

Advertisements

2017 aastaringset hetke

Keegi kirjutas kunagi, et tulevik jõuab kätte aeglaselt. Ja, nii see ju ongi. 2017 algus oli igavik tagasi. Nii palju on selle aja jooksul juhtunud. On olnud nutmist ja naeru, pettumust ja usalduse tekkimist, kaotusi ja võite, surma ja sündi.

Kui keegi oleks mulle aasta alguses öelnud, et istun siin meie oma ühises kodus ja kirjutan neid ridu vaadates samaaegselt, kuidas David valmistab ette parti ahjupanekuks, siis oleksin seda inimest segaseks pidanud. Aga nüüd tundub see kõik loogiline. Paigas. Lihtne.

Kui ma olin aasta algul segaduses, üksi ja sügavas depressioonis, siis aasta lõpuks olen ma täis armastust. Täis armastust selle ootamatu ja samas nii oodatud inimese vastu. Tegelikult meeldis ta mulle juba siis, kui me keskkoolis käisime. Jeerum, kuidas ta mulle meeldis. Ja kui õnnetu ma olin, kui arvasin, et mina talle mitte. Aga tuleb välja, et me olime kaks tola. Meeldisime üksteisele, aga arvasime, et see pole vastastikkune. Aga näe, oli. Seni on!

Ma armastan elu mida me elame. Iga hommikut, kui tema kõrval ärkan ja iga jaburust, mida koos teeme.

Isegi eshituspoes panipaiga riiulite valimine on täiesti arulagedalt tore.

Ja poisid armastavad teda.

2017 sisaldas aga palju ka momente, kus ma tundisn end petetu, ärakasutatu ja kaltsuna. Kõige raskemad momendid olid mu jaoks presidendi vastuvõtt Eesti sünnipäeval, kus sain tegelikult selgelt aru, et inimene, kellest ootasin palju oli tegelikult juba hoopis mujal omadega, aga ta oli mulle unustanud seda öelda. Või noh, õigupoolest oli ta mulle seni häma ajanud, aga mina ise olin nii pime, et ei näinud seda.

Raske oli ka juuni algus, kui lahkus üks hea inimene. Inimene, kelle ahjukana ja lihtsalt šokolaadiglasuuriga kooki jään igatsema. Patrick elab oma vanaema kaotust seni raskelt üle. Aga ma tean, et tal on meeles ainult head momendid nende koosveedetud ajast, sest tema vanaema lihtsalt oli selline hea inimene.

Aga enne seda ja sealt edasi juhtus see, mida kunagi ütles mulle armastusest rääkides, et hea ja see kõige õigem armastus võib tulla ka alles pärast 35 eluaastat. Tema vanaemaga oli nii läinud. Ja näe, läks ka minuga.

Ja ma jõudsin selle ära oodata. Selle hea, lihtsa ja pingevaba armastuse.

2017 koondnimetus võikski vist olla David. Vot!

Holy s*hit, jälle rase!

Huvitav, et paljude (lastetute) kodanike arvates on kolmanda lapse saamine “issand,ta on jälle rase”-hoiaku tekitaja. Tekib küsimus, issand, kas kolmanda lapse saaja on tõesti koguaeg rase? Ossa pagan ja värk. “Ta on jälle rase”-kodanikele tahaks siinkohal meelde tuletada pisikest bioloogiatunnist õpitud tõde. Inimese rasedus kestab 40 nädalat, mistõttu ei ole see kuidagi võimalik, et naine sel juhul koguaeg jälle rase oleks.

Ma ei ole absoluutselt mingisugune meeletu arulageda sigimise pooldaja, aga kui keegi otsustab saada kolmanda või neljanda või minupoolest kasvõi viienda lapse ja tal on selleks ka majanduslikud võimalused, siis miks mitte.

Kas näiteks Mailis Reps (6 last), Liisa Pakosta (5 last), Kersti Kaljulaid (4 last) või Ieva Ilves (3 last) on kuidagi sünnitusmasinad ega tee midagi muud peale sigimise? Minuarust on nad kõik haritud ja üsna edukad naised. Ja see, kui palju lapsi või kellega nad on lapsed otsustanud saada, on sügavalt nende isiklik asi. Muide, nii Ieval kui ka Kerstil on lapsed lausa mitme erineva mehega! Keelepeksjatele jälle miskit mõtlemiseks. Kas see teeb neist kuidagi halvemad naised?

Mul on ka päris mitu kolme ja lausa nelja lapse emast tuttavat, kellest ühegi kohta ei saaks öelda, et nad kuidagi meenutaksid mulle “jälle rasedaid”. Mille poolest nad siis “keskmisest Eesti naisest/perest” kehvemad on?

Lumemees ei tulnudki hirmutama

Ma ei teagi, miks tekkis mul vastupandamatu soov nàha hiljuti kinos olnud (oli ikka vist) õudukat “Lumemees”. Mõeldud tehtud. Sikutasime asja netist alla ja hakkasime vaatama. Nunnud joonisfilmi kaadrid. Poiss, lumememm, värk ja särk. Esimesed kolm minutit mõtlesin reaalselt, et ehk on tegu mingi huvitava tiiseriga. Aga tutkit. Tegemist oli hoopis ‘82 aasta Briti joonisfilmiga, mille muusika lummas mind täielikult. Howard Blake’i muusika oli lihtsalt väga hea. Muidugi oli multikas iseenesest tuttav, aga ma ei suuda meenutada, et oleksin seda kunagi varem spetsiaalselt vaadanud.

Davidiga koos vaadates tundsin, et peame seda kindlasti Patrickule, Marule ja kunagi ka “ploomile” näitama.

Lõpetades siis selle ühe lumemehe seikluste jälgimise, asusime kindlal meelel ikkagi seda va õudukat jahtima, sest minu õudukasoov oli meeletu. Njah, leidsime mingi eriti halva kvaliteediga versiooni ja otsustasime mitte vaadata.

Vaatasime hoopis “Donnie Darkot”. See 2001 aasta film jõudis mingil veidral põhjusel minu teadvusesse esmakordselt. Kuidas on see võimalik, kui kõik kriteeriumid, et mulle meeldida, olid täidetud? Aga tõepoolest, see meeldis, või noh, meeldib mulle ikka veel, väga. Miskipärast meenutas see film mulle 30 seconds to Marsi loo Hurricane täispikka videot. Seda krõbedamat varianti. Ma ei teagi, miks.

Filmiõhtu läks korda, verise lumemehe asemel kaks palju paremat asja. Ja mis kõige olulisem, viimase aja suure õhtuse kaisus filmide ja sarjade vaatamise juures tüüpiline kiire uinumine jäi toimumata.

Ping-pong, ping-pong, teie korteris on komm

Mitu kuud kinnisvaraportaalides kolamist ja erinevate korterite vaatamist on edukalt läbitud. Ja mida kõike me Davidiga selle aja jooksul näinud oleme.

Alustuseks saime ühel hetkel aru, et tahame elada koos päris oma kodus. Mõte mõeldud, hakkasime vaikselt tegutsema. Ehk siis alustasime kinnisvaraportaalides tuhnimisega. Meie hinnapiiri juures võib öelda, et valikut jagub kenasti*.Igasugust toredat kinnisvara justkui vedeles maas. Nii me siis asusime selles kinnisvaraläbus oma kodu otsingutele. Otsisime siit ja otsisime sealt. Kohtusime igasuguste maaklerite ja omanikega.

Üks esimesi kortereid, mida vaatama läksime, oli imelise katuseterrassiga, millelt avanes vaade nii vanalinnale kui Noblessneri sadamale. Kõik oli justkui ideaalne, kui välja arvata nääpsuke blondiinist nähvits-maakler, kes ilmselt tahtlikult unustas kuulutusse märkida, et see korter ei ole üldse koduna kirjas, vaid äripinnana.

Kuidas see välja tuli, et tegemist oli äripinnaga? Kohtumine maakleriga, et korter üle vaadata, toimus ühel suvisel hommikul kell 8.15. Varajasel hommikul ei tervitanud meid moodsa kortermaja fuajees sõbralik maakler vaid hoopis ülbe olekuga tibi, kellele oleks tahtnud paar paremat soovitust viisaka kleidisuhtluse kohta jagada. Korter meeldis, koht meeldis, hind meeldis. Jalutasime pisut unelevalt läbi Kalamaja kesklinna poole, kui David uuris, kas mulle jäi samuti maakleri poolkogemata lausutud vihje kõrvu. Mis äripind? Ma ei kuulnud! Sai siis maaklerile tagasi helistatud ja noh, õppetund number üks oli käes. Sinna see korter, oih, vabandust, äripind meist jäi.

Järgmisena saime korduvalt aimu sellest, kuidas Kalamaja soklikorrus on täiesti välistatud koht, sest me ei taha keldris, kus pole kasutusluba, elada.

Lõpuks jäid sõelale kaks kohta, üks unistuste katusekorter Kalamajas ja teine uus ja suure rõduga kodu Tondil. See on uskumatu, kui palju kasutusloata elamispindu Kalamajas leidub. Ja kui mõnel pinnal on kasutusluba olemas ja kõik justkui sobib, siis tuleb selle hinnale juurde arvestada veel umbes 12 000-15 000 eurone kohustuslik parkimiskoht ja 4000-7500 eurone panipaik. Nende kahe hinnad ei ole muidugi esialgu kuulutuse hinda sisse arvestatud, niiet palju õnne suurema lisakulutuse näol. Aga fantastilised ja tihti üsna ebameeldiva olekuga maaklerid ei tule nagu selle pealegi, et kui tegemist on kohustusliku lisaostuga, siis võiks selle kohe hinna sisse panna, mitte teleturulikult kuskile ridade vahele poetada, et hinnale lisandub veel see ja see. Teleturus saab vähemalt ühe hinna eest kaupa, maakleritega on aga vastupidi.

Aga nüüd on meil oma kodu välja valitud ja üle jääb ainult oodata. Oodata, mil me saame õhtul päris oma kodus magama minna ja hommikul päris oma kodus ärgata. Ma ei mäleta, millal ma nii õnnelik olin, kui nüüd. Isegi kogu selle tõeliselt närviajava maakleris*** keskel.

*- nii arvasin ma algul, et valikut jagub kenasti. Tegelikult selgus, et ega ikka ei jagunud küll, kui just vigadega elamist ei taha.

Minu sõber depressioon

Mul on üks eriline sõber. Me oleme kohtunud kohutavalt harva. Kunagi töötasime koos, aga ega me sealgi teab, mis tihti kohtunud. Traditsioonilises mõttes ei ole me kindlasti sõbrad, kes koguaeg päid- jalgupidi koos on. Aastaid ei öelnud me üksteisele ühtegi sõna. Aga miskipärast meeldis see teistmoodi inimene mulle alati. Meeldis kui inimesena, kellest võiks saada mu sõber.

Ja see sõber tuli mulle appi kõige ootamatumal hetkel. Tiris mu mülkast välja, kus ta oli ise enne istunud ja kus ta nüüd, minu suureks kurvastuseks, taas sipleb. Mu päevad nägid tol hetkel välja kurvad. Ma vaevlesin ärevuse, tahtmatuse, värisevate käte, kõige halva käes.

Selle mülka nimi on depressioon. Haigus, mida tihtilugu alahinnatakse. Haigus, millega kipub olema nii, et seda mõistavad vaid need, kes on seda ise põdenud või väga lähedalt näinud. Tegelikult selles viimases julgen ma kahelda. Need, lähedalt näinud, ei tea ilmselt kõike, aga oskavad kindlasti paganama hästi aimata.

Aga sina, minu sõber, minu depressioonisõber, tead, sa oled jube tugev. Ja vägev. Ja kift. Ja ma ei saa sinna parata, et tunnen süümekaid, et hetkel, kui sina mind kuulasid ja ulatasid oma abikäe, oli sul hästi ja minul nii halvasti ja et nüüd on vastupidi. Mulle meeldiks, kui meil mõlemal oleks hästi!

Depressiooni osas on mul hea meel, et sellest räägitakse üha rohkem. Et inimesed julgevad välja astuda ja öelda nagu joodikud “Tere, mina oled depressioonik!”. On hea, et tahetakse rääkida oma kogemusest, mis aitab ehk vähemalt ühte depressioonis vaevlevat inimest. Need erinevad inimesed, kelle olukorrad näivad tegelikult sarnased. Isutus, huvipuudus, kurbus, tühjus, arusaamatus, magamatus, tahtmatus, pesematus, õudus, saamatus, kahtlused, kõhklused, tegematajätmised.

Ka mulle, kui põdesin depressiooni sügavaimat punkti, öeldi korduvalt, et mida sa põed. Tõuse püsti, raputa see maha ja astu edasi. Aga teate, see ei ole nii lihtne. See ei käi nii. Kõige raskemad olidki esmaspäevad. Raske oli tõusta ja leida mingi pidepunkt, mille najal siis päev mööda saata. Oli raske uskuda, et keegi näeb minus midagi väärtuslikku.

Depressioon ei ole pohmell, mis läheb homme mööda, depressioon on nagu HIV, mis jääb sind alatiseks kummitama. Mind aitasid depressioonist välja neli inimest, kaks neist need, kes on ise seda raskeimat moodi läbi põdenud või seni põdemas, üks neist spetsialist, kes jõudis minuni pärast pikki otsinguid ja kulutatud uksi ning üks inimene, kellega ma olen valmis end siduma alatiseks.

Ma ei usu, et oleksin täna punktis, kus olen, kui neid nelja inimest ei oleks olnud ja tulnud täpselt siis, kui nad tulid.

Olen mõelnud, et tahaksin teha midagi meiesuguste heaks. Depressiooniga võitlevate ja võidelnud inimeste heaks. Et me saaksime tulla, istuda, rääkida ja jagada kogemusi. Et saaksime lihtsalt olemas olla, et vältida olukordi, kus inimene ei leia enam väljapääsu. Lihsalt olla üksteisele toeks. Olla üks ühine tugigrupp. Olgu selleks siis kasvõi anonüümsed depressioonikud.

Leidlaps, see meie laps

"Tere! Kas teie olete Raimuse isa?"
"Jah?!"
"Raimus veetis terve päeva meiega koos. Me andsime talle süüa ja juua ja tegelesime temaga Intsikurmul terve päeva. Näete, kirjutasime teile kirja ja tegime ühe pildi ka kaasa, et te teaksite, kes me oleme ja noh. Väikeseks mälestuseks."
Umbes selline oli vestlus, mis leidis aset ühe Põlva linna paneelmaja esimese korruse korteri ukse taga.
Veinipokaal hooletult käes ja siiras naeratus suul. Just nii seisime me Davidiga uksele tulnud Raimuse isa ees, kel olid jalas vaid päevinäinud trussikud. Väikelinna värk, ega sa ei oska ju oodata, et linna vallutanud hipsteritest paar eksemplari sulle ukse taha jõuab ja juttu üritab teha.
Ulatasime talle paberi, kuhu olime kirja pannud kogu 7-aastase kuti päevamenüü ja lõbustuse ning pildi, mille vahetult enne Raimusele järgmist toitu ostes teinud olime.
Raimus on vahva poiss. Sel aastal oma kooliteed alustav marakratt oli armas, kuid erines selgelt kõigist neist viksidest moodsate soengute ja trendikate riietega hipster-lastest, kelle hulka kuulus ka meie oma Maru.
Juuksed küll tugeva geeliga soengusse sätitud, kuid ikkagi erines ta kõigist neist moodsatest lastest, kes ühel hetkel Lastekurmu hüppamisvõrgu äärel kui tibud reas teda narrima kippusid.
Raimus on täiesti tavaline väikelinna poiss, kes armastab seiklusi ja õues mängida. Vahet ju ei ole, et ta kael oli must ja kõht hirmus tühi. Meie kõigi lastel on mõnikord suure mängimise tagajärjel kael must ja kõht tühi. Aga see ei anna õigust teistele Metsakutsu kombel õrrekanadena kaagutada , et "ära mine närvi, ära mine, noh!".
Mäletan, kui olin ise väike ja maal käies oli mul peaaegu võimatu mängida koos teiste maalastega, kes polnud mu sugulased. Mind ei võetud lihtsalt punti, sest olin teistsugune. Linnalaps. Ma ei sobinud neile nii nagu Raimus ei sobinud linnalastele.
Raimuse puhul oli esiti naljakas, kuid lõpuks juba pisut piinlik jälgida, kuidas ta ei teadnud midagi järjekordadest või küsimisest, kas ikka võib üht või teist asja kohe letilt võtta. Enne kui me arugi saime, oli poiss Lastekurmus pannkooke või kirjut koera tegemas. Arve esitati ju meile, sest kellegi laps pidi ta olema. Sel päeval oli ta meie leidlaps. Järgmisel korral on ta kellegi teise oma.
Aga ma saan aru, et uljasea ei olegi võibolla kunagi käinud kuskil festivalil või muul (väli)üritusel sel moel. Väikelinna korteris koos viie (vist oli) venna ja õega koos elades, samas kui vanemad käivad Severis kassapidajana ja piimakombinaadis valvurina tööl, selle kõrvalt ei olegi võimalik palju kuskil käia. Korra kaotasime Raimuse silmist ja hingasime juba kergendatult, et kas tõesti saame olla nii, et olemegi ainult meie. Aga ei, Raimus ilmus varsti kuskilt välja, silmis hirm ja pettumus, et kuhu me kadusime. Ta muretses. Tol hetkel tundsin end pisut halvasti, sest olime ju tema tolle päeva tugipunkt.

Siidrilinna nukunäituselt dinosaurustega ratsutades ristimäele

Neli nädalat jutti puhata. Nüüd neljanda nädala lõpus meenutades meie nädalatagust autotrippi tikub vägisi ligi mõte, et ma ei oskakski vist enam tööd teha, kui tagasi lähen. Eh, mis ma seletan, oskan ikka. Lihtsalt see puhkamise laine on mind vallutanud. Autotripp, Intsikurmu, nädal Peipsi kallast vahtides. Järgi ongi jäänud viimane nädalavahetus, mis möödub Paides Arvamusfestivali vabatahtlikuna.
Pärast seda kõike tuleb naasta tööle…

Aga igatahes, meenutades autoreisi, siis see algas juba nii seiklusrohkelt, et mul oli hetkeks Pärnus peatust tehes tunne, et kuradile kõik, ma ei tahagi minna. Ühesõnaga mingi aeg enne reisi algust Airbnb kaudu bronnitud Riia korteri omanikuga ei õnnestunud kuidagi ühendust saada. Osvalds, omanik, oli pannud ka vale kontakti. Mees, kes kõnele vastas, leotas jalgu paadima merel seigeldes, ega teadnud korterist midagi. Kogu jama sai Airbnb klienditeenindaja Aroni kaudu suht ruttu korda aetud ja raha tuli tagasi sisuliselt 1 tööpäevaga. Hurraa ja õppetund tulevasteks kordadeks, et kirvenäoga Osvalds ei ole hea mõte.
Kogu reisi ei hakka ma ümber kirjutama, aga üks kõige ägedamaid elamusi oli ühe Läti siidrilinna Sabile külastus. Väikelinnas olid olnud just külapäevad vms koos kodukohvikute ja muu toredaga. Lisaks oli seal ühele õuele tehtud ka nukumaailm. Käsitöönukud võitsid mu südame.
Sealt edasi jõudsime ühel hetkel Kuldigasse. Selle linna märksõnadeks võiks vist, vähemalt minu puhul, olla hea toit, rongisõit ja Euroopa kõie laiem kosk.
Muidugi, enne seda ööbisime me ühe ilusa kivise ranna lähedal, kus sai hommikul tigude võidusõitu tehtud ja kus rebane öössel meie telgi juurest prügikoti minema vedas. Avastades, et seal oli ainult tügi grillvorsti kott ja veinipudel, jättis ta selle muidugi telgist paarikümne meetri kaugusele kõrgema rohu sisse vedelema.

Möödus päevi, möödus öid, aga lõpuks jõudsime me Palanga lähistele Kretingasse. Ööbisime seal ühe toreda pere majas, kus meiega samal tänaval elas keegi noor rokijumal. Kui ilus hääl sel mehel oli. Ma läksin korda-kaks lausa ta maja ette suu ammuli aknast sisse piiluma, et ehk saab rokijumalale teatada, et tal on üks austaja. Panin aga selle peale ummisjalu plagama, kui rokijumala ema mind tervitas ja vist külla kutsus. Või noh, laususin lihtsalt viisakas ja kohutavalt lohiseval vene keeles, et hea muusika ja äge värk ning taanduslin vaikselt vaadates, kuidas naabermajas elav mees aknal kõlkudes mulle käega märku andis, et rokijumal meeldib ka talle. Seal kodus elab muide ka Garfield.
No ja siis sai käidud veel igal pool. Mina ei olnud seni näiteks ka ristimäel käinud. Nüüd on see siis tehtud. Ja ega muud polegi.
Ahjaa, kuna me oleme tõsisel house (flat) huntingul, siis igasugu ägedad pakkumised Kalamaja, Uue-Maailma või Kassisaba piirkonda on teretulnud.

Lumivalgekese puhkuseidüll

Ma ei mäleta, millal ma puhkasin viimati neli nädalat jutti. Aga nüüd peaks see kõikide ideede ja plaanide kohaselt juhtuma. Esimene ametlik puhkusepäev oli eile. Jumal, milline Peipsi-romantika. Ainult mina ja Maru. Selle kuueaastasega suutsime esimese päeva jooksul koos puhastada tünnisauna, pesta riideid, koristada, teha maasikatoormoosi, puhastada herneid, toppida sügavkülma mittu kotti päev varem Võrumaa metsadest korjatud kukeseeni ja nii edasi ja nii edasi. Päeva lõpuks avastasin rõõmuga, et me polnud kordagi vaadanud telekat ega kuulanud raadiot. Ainult selle erandiga suutsime veeta peaaegu nutivaba päeva, et vaatasime õhtul arvutist multikat ja mina ei suutnud end veel sõnumineerimismaailmast täielikult eemaldada. Aga luban, et homme proovime olla terve päeva totaalselt nutivabad. Lülitame neti välja ja vastame hädavajalikele kõnedele. Seda ema-poja aega ei saa meilt keegi võtta. 

Et kus on siis Patrick? Linnas, valmistub minema sõprade ja sõbrannadega koos kellegi vanaema juurde. Jah, eks ükskord pidi see juhtuma, et 12-aastane nooruk avaldab soovi olla natuke rohkem koos sõpradega ja vähem perega. Tegin eelmisel nädalal ta plaane kuuldes veel tobeda nalja, et kas tal ikka korralik turvavarustus peo jaoks olemas on… eh, sain vastuse asemel etteheitva pilgu osaliseks ja targemaks teadmise võrra, et koolis on neile ammu kõik selgeks tehtud. Ma loodan, et ta selle suure iseseisvumisaktsiooni juures ei unusta, et me armastame teda. 

Nii me siis oleme Maruga kahekesi, siin Peipsi idüllis, kuni mu kallis klassivend (jaa, me oleme kunagised klassikaaslased, kui veider, eksole) ka lõpuks töönädala lõpetab ja meiega koos puhkama hakkab. Kuidas ma seda juba ootan. 

Tegevustrall tünnisauna ümber meenutas mulle täna ühel hetkel pisut tantsu aurukatla ümber. Mu idüllis puhkavad närvid olid juba kuskil katkemise lähedal, sest hommikul ärgates avastasin, et minu jõupingutustest hoolimata oli paar paremat pauku tünni äravoolu toikale jäänud panemata ja üks lipitäis vett ööga välja voolanud. Nii ma siis alustasin pärast hilishommikust pudrusöömist aja ja äikesepilvedega võidujooksu. Kähku pump, voolik, kauss, kaks kivi ja elektrijuhe järve äärde. Lükkasin pärast paariminutilist rassimist võidurõõmsalt juhtme majapoolse otsa pistikusse ja jäin ootama. No ei tule midagi, ometigi pump teeb kauguses sama häält nagu siis, kui ta pumpab vett. “Vaata, purskkaevu tegid!” kiljatas Maru ja näitas näpuga järve suunas. “Ohsapühadepasun!” Laususin ähmi täis häälel vastu ja tormasin hoo pealt juhtme stepslist tõmmates järve poole. 

Kiirustades olin pumbale vooliku kehvalt peale keeranud ja sellega väikese spektaakli korraldanud. Kahju ainult, et külarahvas seda komejanti, mida mul lausa kolm korda õnnestus etendada, pealt ei näinud. 

Lõpuks kui voolik kenasti kinni sai ja purskaev likvideeritud hakkas tõeline sekundite ja millimeetrite lugemine. Ümberringi juba müristas ja taevas oli tume, kuid meienolime nagu kaitstud linnukesed oma päikeselaigus. Oli see siis vanajumal ise või lihtsalt pime ja hobuseraua-kujulise pilve õnn, aga tünni me õige piirini täis saime. 

Ülejäänud lõuna passisime äikese ja vihma eest tuppa peidetuna. Vaatasime multikaid ja natuke Suure paugu teooriat. Mõtlesin hetkeks, et oskan täpselt huumoriga pooleks ette kujutada, milline paar meie sealt oleme. Aga teile ma seda ei ütle. 

Praegu terrassil istudes ja päevale mõeldes kuulen kauguses kõuekõminat. Ei teagi, kas varsti tuleb taas tuppa kolida ja filme vaadata, või saame me mina vaikselt kaugusesse vaadates ja Maru oma mänguasjadega poiste mänge mängides mõnusalt hilisõhtuni terrassil istuda. Ma armastan seda vaikust ja kohatist melu, mis Peipsi ääres kulgeval Sibulateel on. 

Travel in style ehk kuidas Lufthansa soovitas lennujaamas välivoodisse pugeda

Jaa, selle asemel, et hommikul kodus kaisus ärgata tegin silmad lahti Frankfurdis mingis lennujaama hotellis, mille kahe toa eest maksin öössel arvestatavad mitmed sajad eurod. Ebameeldivalt higine ja pohmellilaadne tunne on peal, kuigi joonud pole midagi. Aga eks põhjus peitub selles magamatuses ja närvilised, võiks öelda, et isegi maruvihases olekus. 

Muidu polekski ju hullu ehk midagi ja võiks selle päeva Frankfurdis rahulikult ringi leelotada, kui mitte arvestada seda, et mul on hädasti vaja Tallinnas olla. 

Aga eileõhtune lennuk ei saanud isegi kiirendusrajale minna, sest Frankfurdis oli äikesetorm ja siis teatas Tallinna Lennujaam, et nemad on meil ju juba pikemat aega alates kella 00.30st suletud ja kedagi vastu ei võta. Ehitustööd ja palagan. Ma tänan sind Tallinna lennujaam. Tänan kogu südamest, et keerasid persse mu reedese päeva. Kas sina lähed ja tood mu lapse isa juurest ära ja kas sina lähed täna õhtul üritusele, mis oli etteplaneeritud juba pikalt ning ning sõidad seejärel maale? Mh?  Vist mitte? 

Noh, tiksusime siis Lufthansa “majutage, söötke ja pange meid uue lennu peale” järjekorras. Umbes kell üks öössel saime hotellituppa, kus ma vajusin põrandale ja lihtsalt nutsin, sest närv oli nii pingul ja ma enam ei suutnud end tagasi hoida. Maksin kahe toa eest kena summa ja selgus, et kui siin süüa ka hommikul tahame, siis tuleb 19 eurot veel per nägu juurde maksta, cause breakfast is not included in the low price. Low price? Kui see oleks Hiltoni sviit, siis võik öelda selle kohta low price. Aga pole ju!? 

Enesevalitsusega tekkis probleeme tegelikult juba Lufthansa leti ees seistes, kui pihku ulatati 24ks tunniks vaid 10 eurone toiduvoucher ja öeldi, et on valida, kas magame lennujaamas välivoodis või otsin endale ise hotelli. Neil lihtsalt väidetavalt ei ole midagi pakkuda, sest Frankfurt on ju pisike pommiauk, kus pole mitte midagi saada, kui öössel peaks terve lennujaam tühjaks jooksma. Jaa, järtsud “help me” nägudega inimestest moodustasid ilmselt kilomeetreid ja meid võis julgelt olla tuhandeid.

 Jah, kindlasti tahan ma magada välivoodis, kui vaevlen rämeda ja verise põiepõletiku käes. Mhmh. Tänasega juba kolmas päev. Aga….. eile sisuliselt päästis mu ära üks prantslannast apteeker, kui marssisin suhteliselt nõutu näoga kohalikku ravimipoodi ja küsisin abi, sest kuskile mujale enam minna ei osanud. Sipsti-sapsti paari minutiga võtsin eesti.ee lehelt välja ravimi nime, mille Laagris asuv arst mulle välja kirjutas. Näitasin nime ette, kui apteeker mu vaevatud näo peale vist lausa pai tahtis teha ja…. Voilaa, sain antibiootikumid peale. Nii lihtsalt see käiski. Mõnus. Esimesed kaks tabletti on sees ja kolmanda võtan sisse pärast seda, kui olen hommikuks kere vahele virutanud mango, mille Strasbourgist meeltesegadushoos kaasa ostsin. Vähemalt ei olnud täna hommikul enam nii valus pissida, et pisara silmast välja pigistab. Aga jama on ikka. 

Vähemalt on meil seegi positiivne värk, et piletid tagasilennule on olemas. Niimõnigi Tallinnasse lendaja on ootelistis ning pole aimugi millal nad koju jõuavad. 

Ja lõpetuseks eluahastus. Nad on hotelli eest topelt mu arvelt raha võtnud….