Ajakirjanik kui avaliku elu tegelane

Ajakirjanik on siiski rohkem avaliku elu tegelane kui niisama keegi kuskilt võsavahelt, ütles mulle täna üks sõber. Ja seda see tõesti on. Seda just seetõttu, et ajakirjanikuna figureerib sinu nimi kuskil rohkem kui suvalise Juhani või Kati oma. Teleajakirjanikuna sind ilmselgelt teatakse ka nägupidi. Meil, leheneegritel, on ses osas veidi lihtsam. Igaüks ei tea, kuidas me välja näeme. Igaüks ei tea, et see sama lugu, mida ta lehest parasjagu loeb, võib pärineda just minu sulest. Kuid jälgida ajakirjanikku tema blogi kaudu, vat see on ilmselt siinkohal see, mis teeb su teistele veelgi rohkem nähtavaks.

Ka mina pean ajakirjanikuna blogi. Ma olen võtnud endale eesmärgiks pidada seda just selliseks väljaelamise kohaks. See on minu naistekas. Asjalik olen ma tööl. Asjalikest teemadest kirjutan ma tööl. Kui sa mind tegelikult ei tunne, siis võid sa arvata, et olen kohutav blondiin, paras lollpea, naiivitar vms. See on sinu õigus ja ausaltöeldes, mind ei huvita mida sa arvad. Need, kes mind tegelikult tunnevad, suudavad selle laviini seest eraldada olulise. Päris minu intiimseid asju, minu privaatelu, siit enamasti ei leia. Kuigi jah, ka minul on olnud nõrkusehetki ja osad asjad on jäänud parooli alla panemata.

Huvitav on vaadata, kuidas seda, kohati telglikult suvalise inimese suvalist blogi käivad lugemas inimesed ettevõtetest ja ametitest, kus mul omateada kedagi tuttavat pole. Siin siis ilmselt tulebki välja see nn ajakirjanikuna avaliku elu tegelaseks olemine. Samas on mul siiski hea meel, et enamus inimesi ei tea, kes ma olen ja kust ma tulen. Hea on minna, olla ja teha nii, et kellegi kullipilk sind ei jälgi. Ja siis tulla ja kirjutada sellest tihtilugu huumori või kõverpeegli võtmes täiesti ajuvaba postitus.

Tõsi on see, et kõigest ei saa kirjutada. Kõigest ei tohigi kirjutada. Kõik ei ole kõigile mõeldud. Siis kaoks ära minu privaatsus ajakirjanikust avaliku elu tegelasena. Ärge nüüd mõelge, et mulle lõi välk lagipähe ja hakkasin end ühtäkki pidama kellekski, keda ma pole. Ei, nii see pole. Hakkasin lihtsalt sõnasabast kinni ja tahtsin seda teiega jagada.

Ajakirjanikena oleme me kõik siiski pisike osa avalikust elust, tahame me seda või mitte.

Ahjaa, kes pole veel jõudnud, siis allpool on paar küsitlust. Minge vastake.

Advertisements

2 comments

  1. Hmm… Su postitus pani mind mõtlema, et teismelisena tahtsin minagi ajakirjanikuks saada. Tegin isegi kooliajalehte ja puha. Mingil hetkel sain aru, et see pole minu jaoks, sest ma ei suudaks end nagunii niimoodi väljendada (Pealegi on konkurents üsna kõva).

    Nüüd õpin hoopis teistsugust eriala ja olen väga rahul, aga üldiselt leian, et ajakirjanikud on alahinnatud. Sest nende vahendusel jõuab meieni ikkagi kogu päevakajaline informatsioon (vahel küll võib-olla mitte kõige paremini sõnastatud, aga see on siiski juba iga inimese isiklik arvamus. Pealegi, tavainimesed võivad küll vinguda, aga paremini nad ise raudselt ei kirjutaks, seega ei maksa neid ka nii tõsiselt võtta). Või kui just mitte päevakajaline, siis igasugused naisteajakirjad on ka igati teretulnud. Vähemalt minu jaoks küll.

    Nii et edu Sulle! 🙂 (Ning mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, mis väljaannet sa esindad. Ega see pole hetkel ka oluline).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s