Siidrilinna nukunäituselt dinosaurustega ratsutades ristimäele

Neli nädalat jutti puhata. Nüüd neljanda nädala lõpus meenutades meie nädalatagust autotrippi tikub vägisi ligi mõte, et ma ei oskakski vist enam tööd teha, kui tagasi lähen. Eh, mis ma seletan, oskan ikka. Lihtsalt see puhkamise laine on mind vallutanud. Autotripp, Intsikurmu, nädal Peipsi kallast vahtides. Järgi ongi jäänud viimane nädalavahetus, mis möödub Paides Arvamusfestivali vabatahtlikuna.
Pärast seda kõike tuleb naasta tööle…

Aga igatahes, meenutades autoreisi, siis see algas juba nii seiklusrohkelt, et mul oli hetkeks Pärnus peatust tehes tunne, et kuradile kõik, ma ei tahagi minna. Ühesõnaga mingi aeg enne reisi algust Airbnb kaudu bronnitud Riia korteri omanikuga ei õnnestunud kuidagi ühendust saada. Osvalds, omanik, oli pannud ka vale kontakti. Mees, kes kõnele vastas, leotas jalgu paadima merel seigeldes, ega teadnud korterist midagi. Kogu jama sai Airbnb klienditeenindaja Aroni kaudu suht ruttu korda aetud ja raha tuli tagasi sisuliselt 1 tööpäevaga. Hurraa ja õppetund tulevasteks kordadeks, et kirvenäoga Osvalds ei ole hea mõte.
Kogu reisi ei hakka ma ümber kirjutama, aga üks kõige ägedamaid elamusi oli ühe Läti siidrilinna Sabile külastus. Väikelinnas olid olnud just külapäevad vms koos kodukohvikute ja muu toredaga. Lisaks oli seal ühele õuele tehtud ka nukumaailm. Käsitöönukud võitsid mu südame.
Sealt edasi jõudsime ühel hetkel Kuldigasse. Selle linna märksõnadeks võiks vist, vähemalt minu puhul, olla hea toit, rongisõit ja Euroopa kõie laiem kosk.
Muidugi, enne seda ööbisime me ühe ilusa kivise ranna lähedal, kus sai hommikul tigude võidusõitu tehtud ja kus rebane öössel meie telgi juurest prügikoti minema vedas. Avastades, et seal oli ainult tügi grillvorsti kott ja veinipudel, jättis ta selle muidugi telgist paarikümne meetri kaugusele kõrgema rohu sisse vedelema.

Möödus päevi, möödus öid, aga lõpuks jõudsime me Palanga lähistele Kretingasse. Ööbisime seal ühe toreda pere majas, kus meiega samal tänaval elas keegi noor rokijumal. Kui ilus hääl sel mehel oli. Ma läksin korda-kaks lausa ta maja ette suu ammuli aknast sisse piiluma, et ehk saab rokijumalale teatada, et tal on üks austaja. Panin aga selle peale ummisjalu plagama, kui rokijumala ema mind tervitas ja vist külla kutsus. Või noh, laususin lihtsalt viisakas ja kohutavalt lohiseval vene keeles, et hea muusika ja äge värk ning taanduslin vaikselt vaadates, kuidas naabermajas elav mees aknal kõlkudes mulle käega märku andis, et rokijumal meeldib ka talle. Seal kodus elab muide ka Garfield.
No ja siis sai käidud veel igal pool. Mina ei olnud seni näiteks ka ristimäel käinud. Nüüd on see siis tehtud. Ja ega muud polegi.
Ahjaa, kuna me oleme tõsisel house (flat) huntingul, siis igasugu ägedad pakkumised Kalamaja, Uue-Maailma või Kassisaba piirkonda on teretulnud.

Advertisements

2 comments

  1. Juba pikemat aega olen mõelnud sulle lihtsalt teha üks tervituskommentaar. Ma loodan, et seda õnnetunnet ja rahulolu, seda siirast usku headusesse ja sellesse, et armastus – see pärisarmastus – lõpuks võidab, jätkub sulle aastakümneteks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s