Ping-pong, ping-pong, teie korteris on komm

Mitu kuud kinnisvaraportaalides kolamist ja erinevate korterite vaatamist on edukalt läbitud. Ja mida kõike me Davidiga selle aja jooksul näinud oleme.

Alustuseks saime ühel hetkel aru, et tahame elada koos päris oma kodus. Mõte mõeldud, hakkasime vaikselt tegutsema. Ehk siis alustasime kinnisvaraportaalides tuhnimisega. Meie hinnapiiri juures võib öelda, et valikut jagub kenasti*.Igasugust toredat kinnisvara justkui vedeles maas. Nii me siis asusime selles kinnisvaraläbus oma kodu otsingutele. Otsisime siit ja otsisime sealt. Kohtusime igasuguste maaklerite ja omanikega.

Üks esimesi kortereid, mida vaatama läksime, oli imelise katuseterrassiga, millelt avanes vaade nii vanalinnale kui Noblessneri sadamale. Kõik oli justkui ideaalne, kui välja arvata nääpsuke blondiinist nähvits-maakler, kes ilmselt tahtlikult unustas kuulutusse märkida, et see korter ei ole üldse koduna kirjas, vaid äripinnana.

Kuidas see välja tuli, et tegemist oli äripinnaga? Kohtumine maakleriga, et korter üle vaadata, toimus ühel suvisel hommikul kell 8.15. Varajasel hommikul ei tervitanud meid moodsa kortermaja fuajees sõbralik maakler vaid hoopis ülbe olekuga tibi, kellele oleks tahtnud paar paremat soovitust viisaka kleidisuhtluse kohta jagada. Korter meeldis, koht meeldis, hind meeldis. Jalutasime pisut unelevalt läbi Kalamaja kesklinna poole, kui David uuris, kas mulle jäi samuti maakleri poolkogemata lausutud vihje kõrvu. Mis äripind? Ma ei kuulnud! Sai siis maaklerile tagasi helistatud ja noh, õppetund number üks oli käes. Sinna see korter, oih, vabandust, äripind meist jäi.

Järgmisena saime korduvalt aimu sellest, kuidas Kalamaja soklikorrus on täiesti välistatud koht, sest me ei taha keldris, kus pole kasutusluba, elada.

Lõpuks jäid sõelale kaks kohta, üks unistuste katusekorter Kalamajas ja teine uus ja suure rõduga kodu Tondil. See on uskumatu, kui palju kasutusloata elamispindu Kalamajas leidub. Ja kui mõnel pinnal on kasutusluba olemas ja kõik justkui sobib, siis tuleb selle hinnale juurde arvestada veel umbes 12 000-15 000 eurone kohustuslik parkimiskoht ja 4000-7500 eurone panipaik. Nende kahe hinnad ei ole muidugi esialgu kuulutuse hinda sisse arvestatud, niiet palju õnne suurema lisakulutuse näol. Aga fantastilised ja tihti üsna ebameeldiva olekuga maaklerid ei tule nagu selle pealegi, et kui tegemist on kohustusliku lisaostuga, siis võiks selle kohe hinna sisse panna, mitte teleturulikult kuskile ridade vahele poetada, et hinnale lisandub veel see ja see. Teleturus saab vähemalt ühe hinna eest kaupa, maakleritega on aga vastupidi.

Aga nüüd on meil oma kodu välja valitud ja üle jääb ainult oodata. Oodata, mil me saame õhtul päris oma kodus magama minna ja hommikul päris oma kodus ärgata. Ma ei mäleta, millal ma nii õnnelik olin, kui nüüd. Isegi kogu selle tõeliselt närviajava maakleris*** keskel.

*- nii arvasin ma algul, et valikut jagub kenasti. Tegelikult selgus, et ega ikka ei jagunud küll, kui just vigadega elamist ei taha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s