Kas sa magad seina pool või ääre pool?

Üldiselt magan ma igal pool ja igas asendis, võiks praegu olla mu vastus, sest tõesti, ma olen võimeline magama olenemata kellaajast või asukohast. Ma lihtsalt magaks. Beebi kasvaks kõhus ja mina magaks nagu Okasroosike oma sajaaastast und.

Samas on armas oodata beebit, keda tundub peale meie ootavat veel terve trobikond inimesi, eesotsas vanaemadega, kes valmistuvad hoolega uue kodaniku vastuvõtuks.

Kahe eelneva rasedusega võrreldes on sel korral aga kõik teistmoodi. Enesetunne on teistmoodi, une- ja ärkveloleku vahekord on teine. Kurask, isegi üks neer on suurem kui teine ja valutab pidevalt. Nüüd, mõned kuud enne Ploomi saabumist, on tekkinud häda ka söömisega. Õhtul on ok ja toit läheb alla, aga hommik, ööh, jube, paha, iiveldab, nõrkus….

Aga kogu selle viletsa oleku kõrval olen ma ütlemata õnnelik. Meie beebi ju tuleb.

Meie ühise klassivenna naine küsis hiljuti, kas me kooli ajal ka oleksime osanud aimata, et ühel päeval saame Davidiga koos lapse, elame koos ja armastame nagu hullud.

Mkmm, ei oleks. Olenemata sellest, et David meeldis mulle juba kooliajal hullupööra ja mingil hetkel olin ma temasse teismellikult armunud, siis sellist lõpptulemit ei oleks ma osanud ette näha.

Kuigi, kui ma täiesti aus olen, siis tegelikult on ta mulle alati meeldinud. Pidime kunagi, kui ma Tartu-vahet palju voorisin temaga ka kokku saama, aga kuskilt jõudis mu kõrvu, et ta polnud vallaline, niiet suhteliselt kiiresti jõudsin otsusele, et mina temaga kokku ei saa, sest toona ei olnud mul temast samamoodi kaugeltki ükskõik.

Eelmisel aastal, ei, mis eelmisel, juba üleeelmisel aastal ju, kui ma värskelt ta kuskilt jälle avastasin, ei kahelnud ma hetkekski, kas võtta ühendust, või ei.

Muidugi saime praktiliselt kohe kokku ja mul hakkasid ringi lendama mingid liblikad, mida ma paaniliselt kartsin. Ma kartsin ja veiderdasin ikka julged ligi pool aastat. Olin suures segaduses, sest ta meeldis mulle ikka veel ja mis seal salata, hullupööra.

Julgust seda talle öelda mul ei olnud. Samamoodi ei olnud mul julgust endale kohe tunnistada, et ta ongi täpselt nii äge nagu paistab. Ega ma julgenud seda kellelegi teiselegi tunnistada. Olin nii haaratud hoopis eelmiste haavade lakkumisega, segaduse klaarimisega, asjadega.

Igal hommikul ärgates mõtlen, kui õnnelik ma olen ja loodan, et David ei tüdine meist mitte kunagi ära.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s