Patrick küsis eile, kas rasedus mõjub kuidagi naise mõistusele. Vastasin ilma igasuguse kahtluseta, et ilmselt küll, sest vahepeal on näiteks mul endal tunne, et pisikese ploomi kasvatamine koduküüliku suuruseks tegelaseks mõjub mu ajutegevusele. Näiteks kunagi varem ei ole ma pidanud kõike igale poole nii palju üles märkima, või avastanud, et tahaks mingitele üldse mitte kaelamurdvatele küsimustele vastmise asemel hoopis leebelt vilistada ja tuima pilguga kaugusesse vaadata. Miks? Sest mu aju ei suuda registreerida seda, mida minult tahetakse.
Nagu näha siis on mul ka meenutamisega probleeme. Nimelt ei mäleta ma, kas see hetk oli eile või täna…. aga, vaadates ploomile ostetud kummutil lebanud voodikarusselli, linu ja maas teda ootavat lamamistooli, millest kuuleb muuhulgas nii merekohinat kui saab panna ka kolme erinevat massaaži/vibratsiooni või lihtsalt kiikuda, haaras mind hetkeks tunne, mis pisut ehmatas. “Jeerum, me saame lapse!” See reaalsusehoop tabab meid mõlemaid viimasel ajal vist järjest tihemini.
Vankrit kokku pannes, voodi asukohta arutades, lamamistooli vaadates, saades aimu, et ma ei saa ilma suuremate raskusteta ise kingapaelu kinni seotud. Neid hetki tuleb järjest juurde.
Jeebus, mul on endal seda lamamistooli vaja, kus ma saaksin tundide viisi merekohinat kuulata ja lihtsalt suriseda.
Aga on üks tunne, milles ma ei ole ühelgi kergel segadushetkel kahelnud. See on see tunne, et misiganes ka ei oleks, ma tean, et David on minu kõrval ja mina tema kõrval. See tunne on lihtsalt nii jaburalt õige, turvaline ja lihtne.
Muidugi läheb eluga alati nii nagu läheb ja inimeste vahel juhtub igasuguseid asju, aga ma siiralt loodan, et me ei avasta endit ühel hetkel üksteist põlgusega põrnitsemas, samal ajal kui peas taob trummina küsimus, kuidas sellest jamast välja saada.
Igatahes on kogu selle beebimajanduse juures tekkinud mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Ometigi on ju kodus kaks lahedat kutti, kes kasvavad ja mulle “ema” ütlevad. Kui nad said teada ploomi soo oli meil Davidiga parajalt nalja. Kumbki neist ootab koju erinevast soost ploomi. Patrick oli vastusega igati rahul, sest tema soov läks täide. Maru reaktsioon oli ootamatult oodatav. Ta viskus ahastusest lasteaia koridori põrandale pikali ja hakkas nutma. Eks me siis proovisime teda lohutada ühtpidi ja teistmoodi. Lõpuks, paar päeva hiljem, küsis ta tõsiselt, ehk on võimalus, et ploom otsustab ikkagi sugu muuta ja valib tema eelistuse. Elame-näeme! Peaasi, et ploom on üksi, mitte ei peida kedagi veel kuskil.
Minnes tagasi selle ploomiootuse juurde…. Samas oli beebimajandus viimati aktuaalne ju seitse aastat tagasi. Mis kõik selle ajaga muutunud on. Või siis olen ma vahepeal vanemaks saanud ja suhtun lapse tulekusse hoopis teisiti. Pelgan rohkem, pabistan rohkem, mõtlen rohkem üle, tahan ainult parimat. Jeebus-kreebus, kõik peab olema meriino ja mahe ja öko ja bränd ja “joomajoo”, nagu üks mu hea sõbranna tavatseb öelda. Isegi vannilina on mingi ökobambuse asi.
Õnneks ei ole ma palju midagi kokku kahmanud, aga see, mis on, see kõik peab vastama nendele eeltingimustele. Sama kehtib ka poiste kohta. Kõik, mis nad saavad, peab olema parim, mahe, nahasõbralik jne. Olgu see siis botase pael või tuulejope.
Viimane kuu veel ja siis saabubki ploom, kelle me oleme mõelnud nimetada ühe mu esivanema järgi, kes on mulle jätnud sügava jälje. Ilma kelleta ei oleks mul pooltki nendest lapsepõlvemälestustest, mis mul on.
Muide, ploomi sünnitähtaeg on samal päeval kui minu, hetkel veel suurele ringile saladuseks jääval, esivanemal on sünnipäev.
Kus on Hetlini kiiver? 