Minu Elsa(d)

Ma olen õnnelik inimene. Mu elus on kaks imelist inimest, keda saan kutsuda Elsaks. Neist esimene, keda nüüdseks pole ma pisut rohkem kui 18 aastat näinud, saanuks homme, 29. mail, 105-aastaseks. Esimene Elsa oli minu vanavanaema. Vanavanaema, keda ma armastasin, ja tegelikult armastan tänaseni, maailma palju. See suur osa lapsepõlvest, mis mul möödus koos vanaema Elsaga, noh, ma hüüdsin teda vanaemaks, on täis ainult kõige kiftimaid mälestusi.

Olgu see siis vanatädi Aili riidekapist võetud pulmakeidi ja loorina kasutatud kardinate abil pruudi kehastamine või tumedatel talveõhtutel pannkookide nosimise ja vaarikavartest ja piparmündist tehtud maailma parima tee joomise kõrvale iluuisutamise vaatamine.

Näiteks ei olnud tal midagi ka selle vastu, kui ma meie koer Tipale piima-makaroni suppi viisin ning veel lisaportsugi juurde küsisin, sest Tipal jäi tõesti kõht tühjaks. Mis seal salata, makaronid rändasid ju minu kõhtu ja piim Tipa kõhtu. Aga mis siis, suurima sõbraga tulebki ju asju jagada. Olgu siis selleks mõnikord näiteks koerale söögiks mõeldud supp.

Vanaema Elsaga kuulasime me koos olles iga päev kell 11.30 Vikerraadiost kuuldemängu. Misiganes lugu meile jutustati ja kusiganes me olime, kuuldemäng oli lahutamatu päeva osa. Seda kuulas ka vanavanaema õde Alma, kes viimased aastakümned oma elust veetis vanaemaga koos elades. Ka Alma-tädi on üks lahutamatu osa minu lapsepõlvest. Alma-tädiga on mul igasuguseid mälestusi. Näiteks oli ta kunagi oivaline õmbleja olnud ja kui ma väike olin, meeldis talle mu mütside paelu külge õmmelda. Emale see aga jälle ei meeldinud ja nii nad siis kemplesid omavahel. Alma-tädi muutus vanas eas pisut dementseks. Või noh, mis pisut, aeg-ajalt sõitis ta katus ikka mõnuga. Näiteks kord, kui olin juba jõudnud varateismelise ikka, istusin Alma-tädiga jutustades puukuuri juures. Alma raius puid ja mina kõlgutasin paku peal rõõmsalt jalga. Kuni ühel hetkel tõstis Alma-tädi kuidagi teistmoodi pilgu saatel kirve ja käratas umbes midagi sellist “Ai, ma löön su raisa maha!”. Te ei kujuta ette kui kiiresti jooksin mina vanaema poole, kes aiamaal peenraid rohis ja kui palju kiiremini vudis Alma minu taga. Nagu näha lõppes kõik õnnelikult. Mina jäin ellu ja Alma läks tuppa häbenema.

Noh, eks tegelikult ongi nii, et ma võiksin nende mõlema kohta kirjutada tuhandeid lugusid ja tuhatkond jääks ikka kirjutamata.

Aga ega siin ei lõppe veel minu lugu. Tegelikult sai ju eelmise nädala esmaspäeval lugu Elsast jätku. Siis sündis meie pisike tütar Elsa-Lee. Tegelikult oli Elsa-Lee tähtaeg sündimiseks 29.05. Sama päev, mil sündis vanaema Elsa. Ja nii juhtuski, et teadisme juba pikka aega, et ta saab endale sama nime. Minu vanavanaema nime. See on austusavaldus inimesele, kes on mulle eluks andnud kaasa nii palju head.

Täna saab Elsa-Lee nädalaseks. Milline nädal see on olnud. Kui palju emotsioone, mõtteid, tegemisi. Elsa-Lee on üks äge tegelane. Ülimalt armas pisike putukas. Eks ma jõuan sellest putukast veel kirjutada. Seniks hoiame me teda endale ja harjume koos poiste ja Kerstiga uue tegelase olemasoluga.

Ainult veel niipalju, et Elsa-Lee on meie senise ühise maailma parim saavutus. Eile õhtul, kui David teda juba pikemat aega heldimusega vaadanud oli, õhkas ta siiralt õnnest ja armastusest.

(Viimased hetked haiglas enne kojusaamist. Oli põhjust rõõmustamiseks.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s