Hommikusöök, päeva tähtsaim söök

Veetsin lapsena palju aega Tallinna Lastehaiglas. Küll emaga tööl kaasas olles, küll haigena. Kui kopsupõletikud kõrvale jätta, siis olin ma enamasti LORis. Kõrvad, nina, kurk – need olid mu nõrgad kohad. Aastas korra-kaks sai ikka paar nädalat koos teiste haigete lastega suure maja teisel korrusel mõnd palatit jagatud. Mul on haiglaelust igasuguseid kurvemaid ja rõõmsamaid mälestusi. Kurvemad mälestused on seotud põskkoopaloputustega. Öh, rõve protseduur. Tänapäeval tehakse seda loomulikult narkoosis, aga toona oleks narkoosisoov pehmeltöeldes välja naerdud. Nii ma siis lasin end iga kord vabatahtlikult suure ja hirmuäratava punase tooli külge siduda, et arst ja teda assisteeriv õde saaksid protseduuri ära teha. Tooli külge seoti mind kinni ikka korralikult. Jalad, käed, keha ning pead hoidis kinni õde. No ja siis lähenes mulle suure süstlaga, mille otsas ilutses jäme krõpmskonti läbistav nõel. Las see kole mälestus jääda nüüd sinna, kus ta koht on.

Mul on haiglaeluga seoses ka palju toredaid mälestusi. Näiteks 7-aastasena, kui veetsin mitu kuud haiglas, jagasin ühel hetkel tuba sama vana vene tüdrukuga. Me kumbki ei saanud üksteise keelest aru, aga juttu jätkus meil kauemaks. Temalt õppisin ma, et nende kukk teeb kukeleegu ja meie oma kikerikii. Ühel ilusal hommikul otsustasime aga teha oma palati vannitoas ravimipeo. Miskil põhjusel oli mu kätte usaldatud üks ravimipudel, millest ma siis korrapäraselt parajaid annuseid pidin võtma. Suurest, ilmselt, igavusest otsustasime vannitoas koos ravimit lürpida. Lusikatäis talle, teine mulle ja nii edasi, ja nii edasi.

Kuni ühel hetkel astus vannituppa minu ema, kes selle peo kiiresti lõpetas. Rohkem mulle ravimeid kätte ei usaldatud.

Head hommikud haiglas olid need, kui söögiks oli hirsipuder. Ma jumaldan seni hirsiputru. Eriti, kui see on hästi tehtud. Võin kiidelda, et mina oskan seda suurepäraselt valmistada. David muidugi naeris hommikul, et hea ja halva hirsipudru ainus erinevus on taldriku vahe.

See hirsipuder, mida täna hommikul Lastehaiglas Elsa-Lee kõrvalt süüa üritasin, maitses aga kahjuks nagu kehv kört. Ei mingit maitset peale kummalise papist kõrvalmaitse. Kahju. Ehk oleks pidanud puder olema ilusamak taldrikul? Vorstivõileival oli ka ainult üks õnnetu imeõhuke kurgiviil. Aga vähemalt maitseb piparmünditee sama hästi nagu alati.

Kui mina mäletan paljusid oma haiglasolekuid hästi, siis ma tean, et Elsa-Lee ei jää seda korda kunagi mäletama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s