Ussipesa

Selle Tartumaal grillipeolt kadumaläinud boamaoga tuli mul meelde, et nägin öössel unes, kuidas mu koju sattusid kaks kahepealist värvilist väiksemat tõugu madu. Ma ei saanud neid vastikuid roomajaid kuidagi kinni võetud ja põgenesin seepeale ise kodust. Unes oli mul koduks muide mingi uhke, aga pisut räämas viktoriaanlik häärber.

Tartumaa boamao osas, ausaltöldes mina paneks ka vist grillipeolt plehku, kui seal igav on ja võib tekkida oht, et jõuan ise grillile.

Võtkem seda naljana, sest ma usun, et härra omanik hoolib oma eksootilistest lemmikutest. Ilmselgelt hoolib ta neist, kui kasvatab kolmemeetrise roomaja söötmiseks jänkusid. Suur loom tahab suurt sööki. Boamadude ja nende söögiga seoses, meenub üks kunagine sugulasega juhtunud naljakas seik, mis tol ajal isegi uudiskünnise ületas.

Nimelt üüris tädipoeg Tallinnas Vene tänaval odavalt korterit. Kõik oli vinks-vonks, korter korralik. Odava üüri taga oli korteriomaniku lemmikloom, kelle eest hoolitsemine langes hinnaalanduse tõttu üürniku õlule.

Suuremat tõugu boamadu tahtis aeg-ajal paar põrsast pintslisse panna. Nii need noored mehed siis talitasid roomajat. Ühel ilusal (oli vist) talvisel hommikul panid aga põrsad korterist plehku. Tädipoeg jooksis koos kamraadidega mööda Vene tänavat ja otsis neid taga. Nii põrsaid kui ka tagaajajaid märkasid kõrvalseisjad, kelle abiga ületaski juhtum uudiskünnise.

Siin haiglas on muidu huvitav jälgida, kuidas kohalik köök suudab ära rikkuda kartulipudru, pasta (vabandust, see asi oli kokku keedetud makaronimass veidra sibulaga), tavalise jahukastme ja kõik muu, mida nende maagiline käsi puutub.

Ehk on käsil “kes suudab valmistada kõige rõvedama maitse ja välimusega toidu on võitja”-kuu? Kunagi näidati mingi kanali pealt saadet, kus osalejatel tuli lisaks füüsilistele katsetele läbida ka mingi ebameeldiva asja söömise test. Mulle meenutab siinne haiglatoit seda saadet.

Hommikupuder on igal hommikul küll erivärvi, aga sama maitsega maitsetu mass. Miks, oo miks, nad toitu raiskavad. Emad on õnnetud, kõhud on tühjad. Täna sai lõunaks mingit keedetud veiseliha. Ok, ma tunnustan kokkasid. Maitse poolest oli see asi senistest asjadest kõige parem. Aga arenguruumi veel jagub.

Oot, kuskilt on lõunalauda toodud teekooki. Nii, asi ametlik, see on kõige maitsvam.

Söögitoas kuuleb muidugi õigel ajal minnes ka igasugu mahlakaid lugusid. Siin on mingi statsionaarsem neljane emadepunt, kes klatsivad, niiet keeled villis. Seal on tunne nagu oleks sattunud perekooli foorumisse. Küll on nad läbi lahanud ühe blogipidajast ema ajupotentsiaali ja elu ning hurjutanud sinna juurde, et preili “telestaar” on hoolimatu, sest magas oma lapse ära. (Inimese privaatsust austades jätan ma tema nime enda teada.) Küll klatsivad niisama oma uusi palatikaaslaseid. Kust nad seda kõike teavad, on mu küsimus? Ahjaa, neil on haiglas lihtsalt igav.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s