Kas sa magad seina pool või ääre pool?

Üldiselt magan ma igal pool ja igas asendis, võiks praegu olla mu vastus, sest tõesti, ma olen võimeline magama olenemata kellaajast või asukohast. Ma lihtsalt magaks. Beebi kasvaks kõhus ja mina magaks nagu Okasroosike oma sajaaastast und.

Samas on armas oodata beebit, keda tundub peale meie ootavat veel terve trobikond inimesi, eesotsas vanaemadega, kes valmistuvad hoolega uue kodaniku vastuvõtuks.

Kahe eelneva rasedusega võrreldes on sel korral aga kõik teistmoodi. Enesetunne on teistmoodi, une- ja ärkveloleku vahekord on teine. Kurask, isegi üks neer on suurem kui teine ja valutab pidevalt. Nüüd, mõned kuud enne Ploomi saabumist, on tekkinud häda ka söömisega. Õhtul on ok ja toit läheb alla, aga hommik, ööh, jube, paha, iiveldab, nõrkus….

Aga kogu selle viletsa oleku kõrval olen ma ütlemata õnnelik. Meie beebi ju tuleb.

Meie ühise klassivenna naine küsis hiljuti, kas me kooli ajal ka oleksime osanud aimata, et ühel päeval saame Davidiga koos lapse, elame koos ja armastame nagu hullud.

Mkmm, ei oleks. Olenemata sellest, et David meeldis mulle juba kooliajal hullupööra ja mingil hetkel olin ma temasse teismellikult armunud, siis sellist lõpptulemit ei oleks ma osanud ette näha.

Kuigi, kui ma täiesti aus olen, siis tegelikult on ta mulle alati meeldinud. Pidime kunagi, kui ma Tartu-vahet palju voorisin temaga ka kokku saama, aga kuskilt jõudis mu kõrvu, et ta polnud vallaline, niiet suhteliselt kiiresti jõudsin otsusele, et mina temaga kokku ei saa, sest toona ei olnud mul temast samamoodi kaugeltki ükskõik.

Eelmisel aastal, ei, mis eelmisel, juba üleeelmisel aastal ju, kui ma värskelt ta kuskilt jälle avastasin, ei kahelnud ma hetkekski, kas võtta ühendust, või ei.

Muidugi saime praktiliselt kohe kokku ja mul hakkasid ringi lendama mingid liblikad, mida ma paaniliselt kartsin. Ma kartsin ja veiderdasin ikka julged ligi pool aastat. Olin suures segaduses, sest ta meeldis mulle ikka veel ja mis seal salata, hullupööra.

Julgust seda talle öelda mul ei olnud. Samamoodi ei olnud mul julgust endale kohe tunnistada, et ta ongi täpselt nii äge nagu paistab. Ega ma julgenud seda kellelegi teiselegi tunnistada. Olin nii haaratud hoopis eelmiste haavade lakkumisega, segaduse klaarimisega, asjadega.

Igal hommikul ärgates mõtlen, kui õnnelik ma olen ja loodan, et David ei tüdine meist mitte kunagi ära.

Kiusaks kah pisut

Enim langevad töökiusu ohvriks noored naised, selgus ühest uuringust. Sealjuures ei ole töövaldkond määrav. Igal alal võib saada töökiusatud.

Kui ma varsti kuus aastat tagasi lehe asemel tele valisin, siis ei osanud ma kuidagi arvata, et lõpuks tuleb mul endal süübida sügavalt sellesse, mismoodi mõtleb töökiusu ohver.

Kiusu on igasugust. Ma olen teinud lugematu hulga lugusid erinevast kiusust, vägivallast, ohvritest, hätta sattunutest, palgalõhest, appikarjujatest. Aga kõige parema pildi annab alati olukorrast see, kui sattud tahtmatult ise kiusu ohvriks.

Mõni aeg tagasi kuumaks teemaks muutunud ahistamisskandaale avaldanud lugude taustal meenus mulle, et olen ka ise kolleegide nokupilte hommikul skype avades avastanud. Saanud sõnumeid, kus erektsiooniseisundis fallose pildi all on pikk kirjeldus sellest, kuidas ahistaja abikaasa hetkel, mil mees mulle vannitoast pildi saadab, elutoa diivanil Aktuaalsest Kaamerast päevauudiste kokkuvõtet vaatab.

Tean, mis tunne on kannatada vaimse vägivalla all ja mitte osata sellisest suhtest välja tulla, sest väärastunud pilt armastusest on ju ometigi nii suur.

Saanud maitse suhu koolikiusamisega avastades end ootamatult ohvri rollist.

Minusuguseid on nii palju. Peaaegu igaüks on saanud tunda kiusu. Aga eriti narr on see, kui istud vastakuti oma ülemusega, kes palgatõusu küsimise peale hakkab sind hoopis alandama.

“Mida sa siin õigupoolest teinud oled? Sina ei ole ju hea reporter, sa pole isegi Kroonikasse sattunud. Keegi ei räägi sinust!” Jne. Kas tõesti on hea ajakirjaniku välimääraja see, kui tema enda eraelu lahatakse kuskil? Kui ta figureerib klantspiltidel ja noh, on kuulus, staar, värk-särk.

Ok, sel juhul olen ma tõesti s*tt ajakirjanik.

Aga minu eesmärk ei olegi olnud saada Kroonika-staariks. Minu eesmärk on olnud teha oma tööd nii, et silm säraks ja inimesed saaksid tänu minule pisut targemaks. Asjalike asjade vahele ägedat meelelahutust teha, see on ainult kirss seal tordil olevas kirssidekuhjas.

Tahes endale pai teha, tuleb siis küsida, mitu inimest on teinud inimkaubanduse telgitaguseid paljastava saate? Mitu inimest on Eestis teinud kümneid tuhandeid televaatajaid hullutanud Türgi sarjade võttepaikadest saateid? Mitu Eesti ajakirjanikku on Tšernobõlist saadet teinud? Viimati sai ritta sealtud hulga erinevaid fänne. Rääkimata uudistesaatesse tehtud sadadest lugudest, kus on lahatud karme, leebeid, tõsiseid ja lõbusaid teemasid.

Kui veel skandaalsemaks, kollasemaks minna, siis selgeltnägijad ja muu palagan sinna otsa.

Aga…. tõele au andes, Kroonikas pole ma tõesti kordagi olnud. Langetan pea ja võtan auga vastu sigadenimekirja liidripositsiooni. Halb ajakirjanik, mis muud.

See teema ei ole kommenteerimiseks ega kuskil kolmandas kohas avalikult lahkamiseks. Muidugi, õnneks ma pole ka kuulus, et keegi seda üldse lahata peaks tahtma.

Muidu olen ma õnne tipul. Mu kõrval on mees, kes mind armastab ja keda mina armastan. Ta teeb mind väga õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et temaga näiteks ei ole võimalik pahandada. Muidu ju ikka tuleb igal paaril ette naaksumisi ja mingisuguseid vääritimõistmisi. Aga see mees on lihtsalt nii hea, et ma ei tahaks kunagi üksteisega pahandada või kraagelda. Ööh, ma taban end ikka tihti mõttelt, et imed juhtuvad, kui neisse väga uskuda.

Paari kuu pärast saab Ploom ka nii küpseks, et popsab kõhust välja ja siis läheb kogu aur beebimajandusele. Ma ei mäleta ju beebiga majandamisest praktiliselt mitte midagi. Seda enam, et sel korral tuleb kogemus igatpidi uus, oleme mõlemad veel rohkem elevil. Lisaks tuleb Ploomi saabudes tegeleda ka tõeliselt silmi heas mõttes leegis hoidva uue väljakutsega. Arvamusfestivali meediaalade kureerimisega.

Luban, et sel aastal räägitakse Arvamusfestivalil kindlasti ka kiusust.

Kassi kiim maksis kätte ehk head uut aastat

Kassil on jooksuaeg. Jah, ise oleme süüdi, et pole seni Kerstit lasknud lõigata, aga kuidagi nii on läinud. Luban, et teeme seda esmajärjekorras.

Aga… igatahes kiim on kassi vaevanud juba alates detsembri keskpaigast. Vahepeal rahunes ta jõulude möödudes paariks päevaks kenasti maha. Ehk oli asi selles, et David palus jõuluvanalt, et see ei tooks talle midagi, küllaga viiks kassi kiima minema.

Aga mida lähemalt aastavahetus jõudis, seda hullemaks kiim jälle läks. Ühesõnaga, Kersti roomab võimalikult maadligi, teeb titekõristi häält ja sätib oma sabaalust kõigi võimalike ohvrite nina alla. Harvemal juhul on ka võimalus, et ta lööb oma küüned sulle sisse ja üritab siis ise “taha keerata”. Eile juhtus nii meie sõbra kampsuniga, mida päästma minnes oli aru saada, et Kerstile see minupoolne kampsuniga paarituseürituse takistamine, mis pidi aset leidma minu juuste vahetus läheduses, talle ei meeldinud. Tüütu ja vastik. Aga, osaliselt oleme ise süüdi.

Ise pole me muidugi süüdi selles, et nurjatu Kersti, kes seni pole teinud terve oma meie juures eksisteerimise ajal ühtegi pahandust (st loike ja pabulaid teeb ta ainult oma kasti) otsustas eile täis kusta meie uhiuue madratsi. Hurraa, eksole, Kersti organiseeris meile veel vana aasta sees uueks aastaks vahva kingituse. Õnneks, peamiselt siis kassi enda õnneks, ei olnud see kuramuse piss jõudnud veel läbi teki madratsini imbuda. Aga üsna huvitav oli paar minutit enne uue aasta saabumist tegeleda pesumasinasse topitud kassipissisele tekile õige pesuprogrammi leidmisega, samal ajal nuputades, kas peaks nutma või naerma.

Igatahes, nüüd, esimese jaanuari hommikul üritan ma voodis vedeledes välja mõelda, kas tekki oleks mõistlik masinas kuivatada.

Ja mina mõtlesin poes madratsile katte vajalikkuse üle otsustades, et kuidas lahendada olukorrad, kui beebi peaks olema meie voodis ja sinna mingi loigu tegema. Heh, hea, et sai õhuke spetsiaalne madratsikate ka peale pandud. Kuigi Kersti piss selleni veel tungida ei jõudnud. Tema enda õnneks.

Ja ega me täpselt teagi, kas ta tegi loigu meie “voodisse” kättemaksust või ilutulestiku pauguhirmust. Aga “sigade” nimekirjas ta hetkel on.

Head uut aastat!

2017 aastaringset hetke

Keegi kirjutas kunagi, et tulevik jõuab kätte aeglaselt. Ja, nii see ju ongi. 2017 algus oli igavik tagasi. Nii palju on selle aja jooksul juhtunud. On olnud nutmist ja naeru, pettumust ja usalduse tekkimist, kaotusi ja võite, surma ja sündi.

Kui keegi oleks mulle aasta alguses öelnud, et istun siin meie oma ühises kodus ja kirjutan neid ridu vaadates samaaegselt, kuidas David valmistab ette parti ahjupanekuks, siis oleksin seda inimest segaseks pidanud. Aga nüüd tundub see kõik loogiline. Paigas. Lihtne.

Kui ma olin aasta algul segaduses, üksi ja sügavas depressioonis, siis aasta lõpuks olen ma täis armastust. Täis armastust selle ootamatu ja samas nii oodatud inimese vastu. Tegelikult meeldis ta mulle juba siis, kui me keskkoolis käisime. Jeerum, kuidas ta mulle meeldis. Ja kui õnnetu ma olin, kui arvasin, et mina talle mitte. Aga tuleb välja, et me olime kaks tola. Meeldisime üksteisele, aga arvasime, et see pole vastastikkune. Aga näe, oli. Seni on!

Ma armastan elu mida me elame. Iga hommikut, kui tema kõrval ärkan ja iga jaburust, mida koos teeme.

Isegi eshituspoes panipaiga riiulite valimine on täiesti arulagedalt tore.

Ja poisid armastavad teda.

2017 sisaldas aga palju ka momente, kus ma tundisn end petetu, ärakasutatu ja kaltsuna. Kõige raskemad momendid olid mu jaoks presidendi vastuvõtt Eesti sünnipäeval, kus sain tegelikult selgelt aru, et inimene, kellest ootasin palju oli tegelikult juba hoopis mujal omadega, aga ta oli mulle unustanud seda öelda. Või noh, õigupoolest oli ta mulle seni häma ajanud, aga mina ise olin nii pime, et ei näinud seda.

Raske oli ka juuni algus, kui lahkus üks hea inimene. Inimene, kelle ahjukana ja lihtsalt šokolaadiglasuuriga kooki jään igatsema. Patrick elab oma vanaema kaotust seni raskelt üle. Aga ma tean, et tal on meeles ainult head momendid nende koosveedetud ajast, sest tema vanaema lihtsalt oli selline hea inimene.

Aga enne seda ja sealt edasi juhtus see, mida kunagi ütles mulle armastusest rääkides, et hea ja see kõige õigem armastus võib tulla ka alles pärast 35 eluaastat. Tema vanaemaga oli nii läinud. Ja näe, läks ka minuga.

Ja ma jõudsin selle ära oodata. Selle hea, lihtsa ja pingevaba armastuse.

2017 koondnimetus võikski vist olla David. Vot!

Holy s*hit, jälle rase!

Huvitav, et paljude (lastetute) kodanike arvates on kolmanda lapse saamine “issand,ta on jälle rase”-hoiaku tekitaja. Tekib küsimus, issand, kas kolmanda lapse saaja on tõesti koguaeg rase? Ossa pagan ja värk. “Ta on jälle rase”-kodanikele tahaks siinkohal meelde tuletada pisikest bioloogiatunnist õpitud tõde. Inimese rasedus kestab 40 nädalat, mistõttu ei ole see kuidagi võimalik, et naine sel juhul koguaeg jälle rase oleks.

Ma ei ole absoluutselt mingisugune meeletu arulageda sigimise pooldaja, aga kui keegi otsustab saada kolmanda või neljanda või minupoolest kasvõi viienda lapse ja tal on selleks ka majanduslikud võimalused, siis miks mitte.

Kas näiteks Mailis Reps (6 last), Liisa Pakosta (5 last), Kersti Kaljulaid (4 last) või Ieva Ilves (3 last) on kuidagi sünnitusmasinad ega tee midagi muud peale sigimise? Minuarust on nad kõik haritud ja üsna edukad naised. Ja see, kui palju lapsi või kellega nad on lapsed otsustanud saada, on sügavalt nende isiklik asi. Muide, nii Ieval kui ka Kerstil on lapsed lausa mitme erineva mehega! Keelepeksjatele jälle miskit mõtlemiseks. Kas see teeb neist kuidagi halvemad naised?

Mul on ka päris mitu kolme ja lausa nelja lapse emast tuttavat, kellest ühegi kohta ei saaks öelda, et nad kuidagi meenutaksid mulle “jälle rasedaid”. Mille poolest nad siis “keskmisest Eesti naisest/perest” kehvemad on?

Lumemees ei tulnudki hirmutama

Ma ei teagi, miks tekkis mul vastupandamatu soov nàha hiljuti kinos olnud (oli ikka vist) õudukat “Lumemees”. Mõeldud tehtud. Sikutasime asja netist alla ja hakkasime vaatama. Nunnud joonisfilmi kaadrid. Poiss, lumememm, värk ja särk. Esimesed kolm minutit mõtlesin reaalselt, et ehk on tegu mingi huvitava tiiseriga. Aga tutkit. Tegemist oli hoopis ‘82 aasta Briti joonisfilmiga, mille muusika lummas mind täielikult. Howard Blake’i muusika oli lihtsalt väga hea. Muidugi oli multikas iseenesest tuttav, aga ma ei suuda meenutada, et oleksin seda kunagi varem spetsiaalselt vaadanud.

Davidiga koos vaadates tundsin, et peame seda kindlasti Patrickule, Marule ja kunagi ka “ploomile” näitama.

Lõpetades siis selle ühe lumemehe seikluste jälgimise, asusime kindlal meelel ikkagi seda va õudukat jahtima, sest minu õudukasoov oli meeletu. Njah, leidsime mingi eriti halva kvaliteediga versiooni ja otsustasime mitte vaadata.

Vaatasime hoopis “Donnie Darkot”. See 2001 aasta film jõudis mingil veidral põhjusel minu teadvusesse esmakordselt. Kuidas on see võimalik, kui kõik kriteeriumid, et mulle meeldida, olid täidetud? Aga tõepoolest, see meeldis, või noh, meeldib mulle ikka veel, väga. Miskipärast meenutas see film mulle 30 seconds to Marsi loo Hurricane täispikka videot. Seda krõbedamat varianti. Ma ei teagi, miks.

Filmiõhtu läks korda, verise lumemehe asemel kaks palju paremat asja. Ja mis kõige olulisem, viimase aja suure õhtuse kaisus filmide ja sarjade vaatamise juures tüüpiline kiire uinumine jäi toimumata.

Ping-pong, ping-pong, teie korteris on komm

Mitu kuud kinnisvaraportaalides kolamist ja erinevate korterite vaatamist on edukalt läbitud. Ja mida kõike me Davidiga selle aja jooksul näinud oleme.

Alustuseks saime ühel hetkel aru, et tahame elada koos päris oma kodus. Mõte mõeldud, hakkasime vaikselt tegutsema. Ehk siis alustasime kinnisvaraportaalides tuhnimisega. Meie hinnapiiri juures võib öelda, et valikut jagub kenasti*.Igasugust toredat kinnisvara justkui vedeles maas. Nii me siis asusime selles kinnisvaraläbus oma kodu otsingutele. Otsisime siit ja otsisime sealt. Kohtusime igasuguste maaklerite ja omanikega.

Üks esimesi kortereid, mida vaatama läksime, oli imelise katuseterrassiga, millelt avanes vaade nii vanalinnale kui Noblessneri sadamale. Kõik oli justkui ideaalne, kui välja arvata nääpsuke blondiinist nähvits-maakler, kes ilmselt tahtlikult unustas kuulutusse märkida, et see korter ei ole üldse koduna kirjas, vaid äripinnana.

Kuidas see välja tuli, et tegemist oli äripinnaga? Kohtumine maakleriga, et korter üle vaadata, toimus ühel suvisel hommikul kell 8.15. Varajasel hommikul ei tervitanud meid moodsa kortermaja fuajees sõbralik maakler vaid hoopis ülbe olekuga tibi, kellele oleks tahtnud paar paremat soovitust viisaka kleidisuhtluse kohta jagada. Korter meeldis, koht meeldis, hind meeldis. Jalutasime pisut unelevalt läbi Kalamaja kesklinna poole, kui David uuris, kas mulle jäi samuti maakleri poolkogemata lausutud vihje kõrvu. Mis äripind? Ma ei kuulnud! Sai siis maaklerile tagasi helistatud ja noh, õppetund number üks oli käes. Sinna see korter, oih, vabandust, äripind meist jäi.

Järgmisena saime korduvalt aimu sellest, kuidas Kalamaja soklikorrus on täiesti välistatud koht, sest me ei taha keldris, kus pole kasutusluba, elada.

Lõpuks jäid sõelale kaks kohta, üks unistuste katusekorter Kalamajas ja teine uus ja suure rõduga kodu Tondil. See on uskumatu, kui palju kasutusloata elamispindu Kalamajas leidub. Ja kui mõnel pinnal on kasutusluba olemas ja kõik justkui sobib, siis tuleb selle hinnale juurde arvestada veel umbes 12 000-15 000 eurone kohustuslik parkimiskoht ja 4000-7500 eurone panipaik. Nende kahe hinnad ei ole muidugi esialgu kuulutuse hinda sisse arvestatud, niiet palju õnne suurema lisakulutuse näol. Aga fantastilised ja tihti üsna ebameeldiva olekuga maaklerid ei tule nagu selle pealegi, et kui tegemist on kohustusliku lisaostuga, siis võiks selle kohe hinna sisse panna, mitte teleturulikult kuskile ridade vahele poetada, et hinnale lisandub veel see ja see. Teleturus saab vähemalt ühe hinna eest kaupa, maakleritega on aga vastupidi.

Aga nüüd on meil oma kodu välja valitud ja üle jääb ainult oodata. Oodata, mil me saame õhtul päris oma kodus magama minna ja hommikul päris oma kodus ärgata. Ma ei mäleta, millal ma nii õnnelik olin, kui nüüd. Isegi kogu selle tõeliselt närviajava maakleris*** keskel.

*- nii arvasin ma algul, et valikut jagub kenasti. Tegelikult selgus, et ega ikka ei jagunud küll, kui just vigadega elamist ei taha.

Minu sõber depressioon

Mul on üks eriline sõber. Me oleme kohtunud kohutavalt harva. Kunagi töötasime koos, aga ega me sealgi teab, mis tihti kohtunud. Traditsioonilises mõttes ei ole me kindlasti sõbrad, kes koguaeg päid- jalgupidi koos on. Aastaid ei öelnud me üksteisele ühtegi sõna. Aga miskipärast meeldis see teistmoodi inimene mulle alati. Meeldis kui inimesena, kellest võiks saada mu sõber.

Ja see sõber tuli mulle appi kõige ootamatumal hetkel. Tiris mu mülkast välja, kus ta oli ise enne istunud ja kus ta nüüd, minu suureks kurvastuseks, taas sipleb. Mu päevad nägid tol hetkel välja kurvad. Ma vaevlesin ärevuse, tahtmatuse, värisevate käte, kõige halva käes.

Selle mülka nimi on depressioon. Haigus, mida tihtilugu alahinnatakse. Haigus, millega kipub olema nii, et seda mõistavad vaid need, kes on seda ise põdenud või väga lähedalt näinud. Tegelikult selles viimases julgen ma kahelda. Need, lähedalt näinud, ei tea ilmselt kõike, aga oskavad kindlasti paganama hästi aimata.

Aga sina, minu sõber, minu depressioonisõber, tead, sa oled jube tugev. Ja vägev. Ja kift. Ja ma ei saa sinna parata, et tunnen süümekaid, et hetkel, kui sina mind kuulasid ja ulatasid oma abikäe, oli sul hästi ja minul nii halvasti ja et nüüd on vastupidi. Mulle meeldiks, kui meil mõlemal oleks hästi!

Depressiooni osas on mul hea meel, et sellest räägitakse üha rohkem. Et inimesed julgevad välja astuda ja öelda nagu joodikud “Tere, mina oled depressioonik!”. On hea, et tahetakse rääkida oma kogemusest, mis aitab ehk vähemalt ühte depressioonis vaevlevat inimest. Need erinevad inimesed, kelle olukorrad näivad tegelikult sarnased. Isutus, huvipuudus, kurbus, tühjus, arusaamatus, magamatus, tahtmatus, pesematus, õudus, saamatus, kahtlused, kõhklused, tegematajätmised.

Ka mulle, kui põdesin depressiooni sügavaimat punkti, öeldi korduvalt, et mida sa põed. Tõuse püsti, raputa see maha ja astu edasi. Aga teate, see ei ole nii lihtne. See ei käi nii. Kõige raskemad olidki esmaspäevad. Raske oli tõusta ja leida mingi pidepunkt, mille najal siis päev mööda saata. Oli raske uskuda, et keegi näeb minus midagi väärtuslikku.

Depressioon ei ole pohmell, mis läheb homme mööda, depressioon on nagu HIV, mis jääb sind alatiseks kummitama. Mind aitasid depressioonist välja neli inimest, kaks neist need, kes on ise seda raskeimat moodi läbi põdenud või seni põdemas, üks neist spetsialist, kes jõudis minuni pärast pikki otsinguid ja kulutatud uksi ning üks inimene, kellega ma olen valmis end siduma alatiseks.

Ma ei usu, et oleksin täna punktis, kus olen, kui neid nelja inimest ei oleks olnud ja tulnud täpselt siis, kui nad tulid.

Olen mõelnud, et tahaksin teha midagi meiesuguste heaks. Depressiooniga võitlevate ja võidelnud inimeste heaks. Et me saaksime tulla, istuda, rääkida ja jagada kogemusi. Et saaksime lihtsalt olemas olla, et vältida olukordi, kus inimene ei leia enam väljapääsu. Lihsalt olla üksteisele toeks. Olla üks ühine tugigrupp. Olgu selleks siis kasvõi anonüümsed depressioonikud.

Leidlaps, see meie laps

"Tere! Kas teie olete Raimuse isa?"
"Jah?!"
"Raimus veetis terve päeva meiega koos. Me andsime talle süüa ja juua ja tegelesime temaga Intsikurmul terve päeva. Näete, kirjutasime teile kirja ja tegime ühe pildi ka kaasa, et te teaksite, kes me oleme ja noh. Väikeseks mälestuseks."
Umbes selline oli vestlus, mis leidis aset ühe Põlva linna paneelmaja esimese korruse korteri ukse taga.
Veinipokaal hooletult käes ja siiras naeratus suul. Just nii seisime me Davidiga uksele tulnud Raimuse isa ees, kel olid jalas vaid päevinäinud trussikud. Väikelinna värk, ega sa ei oska ju oodata, et linna vallutanud hipsteritest paar eksemplari sulle ukse taha jõuab ja juttu üritab teha.
Ulatasime talle paberi, kuhu olime kirja pannud kogu 7-aastase kuti päevamenüü ja lõbustuse ning pildi, mille vahetult enne Raimusele järgmist toitu ostes teinud olime.
Raimus on vahva poiss. Sel aastal oma kooliteed alustav marakratt oli armas, kuid erines selgelt kõigist neist viksidest moodsate soengute ja trendikate riietega hipster-lastest, kelle hulka kuulus ka meie oma Maru.
Juuksed küll tugeva geeliga soengusse sätitud, kuid ikkagi erines ta kõigist neist moodsatest lastest, kes ühel hetkel Lastekurmu hüppamisvõrgu äärel kui tibud reas teda narrima kippusid.
Raimus on täiesti tavaline väikelinna poiss, kes armastab seiklusi ja õues mängida. Vahet ju ei ole, et ta kael oli must ja kõht hirmus tühi. Meie kõigi lastel on mõnikord suure mängimise tagajärjel kael must ja kõht tühi. Aga see ei anna õigust teistele Metsakutsu kombel õrrekanadena kaagutada , et "ära mine närvi, ära mine, noh!".
Mäletan, kui olin ise väike ja maal käies oli mul peaaegu võimatu mängida koos teiste maalastega, kes polnud mu sugulased. Mind ei võetud lihtsalt punti, sest olin teistsugune. Linnalaps. Ma ei sobinud neile nii nagu Raimus ei sobinud linnalastele.
Raimuse puhul oli esiti naljakas, kuid lõpuks juba pisut piinlik jälgida, kuidas ta ei teadnud midagi järjekordadest või küsimisest, kas ikka võib üht või teist asja kohe letilt võtta. Enne kui me arugi saime, oli poiss Lastekurmus pannkooke või kirjut koera tegemas. Arve esitati ju meile, sest kellegi laps pidi ta olema. Sel päeval oli ta meie leidlaps. Järgmisel korral on ta kellegi teise oma.
Aga ma saan aru, et uljasea ei olegi võibolla kunagi käinud kuskil festivalil või muul (väli)üritusel sel moel. Väikelinna korteris koos viie (vist oli) venna ja õega koos elades, samas kui vanemad käivad Severis kassapidajana ja piimakombinaadis valvurina tööl, selle kõrvalt ei olegi võimalik palju kuskil käia. Korra kaotasime Raimuse silmist ja hingasime juba kergendatult, et kas tõesti saame olla nii, et olemegi ainult meie. Aga ei, Raimus ilmus varsti kuskilt välja, silmis hirm ja pettumus, et kuhu me kadusime. Ta muretses. Tol hetkel tundsin end pisut halvasti, sest olime ju tema tolle päeva tugipunkt.

Siidrilinna nukunäituselt dinosaurustega ratsutades ristimäele

Neli nädalat jutti puhata. Nüüd neljanda nädala lõpus meenutades meie nädalatagust autotrippi tikub vägisi ligi mõte, et ma ei oskakski vist enam tööd teha, kui tagasi lähen. Eh, mis ma seletan, oskan ikka. Lihtsalt see puhkamise laine on mind vallutanud. Autotripp, Intsikurmu, nädal Peipsi kallast vahtides. Järgi ongi jäänud viimane nädalavahetus, mis möödub Paides Arvamusfestivali vabatahtlikuna.
Pärast seda kõike tuleb naasta tööle…

Aga igatahes, meenutades autoreisi, siis see algas juba nii seiklusrohkelt, et mul oli hetkeks Pärnus peatust tehes tunne, et kuradile kõik, ma ei tahagi minna. Ühesõnaga mingi aeg enne reisi algust Airbnb kaudu bronnitud Riia korteri omanikuga ei õnnestunud kuidagi ühendust saada. Osvalds, omanik, oli pannud ka vale kontakti. Mees, kes kõnele vastas, leotas jalgu paadima merel seigeldes, ega teadnud korterist midagi. Kogu jama sai Airbnb klienditeenindaja Aroni kaudu suht ruttu korda aetud ja raha tuli tagasi sisuliselt 1 tööpäevaga. Hurraa ja õppetund tulevasteks kordadeks, et kirvenäoga Osvalds ei ole hea mõte.
Kogu reisi ei hakka ma ümber kirjutama, aga üks kõige ägedamaid elamusi oli ühe Läti siidrilinna Sabile külastus. Väikelinnas olid olnud just külapäevad vms koos kodukohvikute ja muu toredaga. Lisaks oli seal ühele õuele tehtud ka nukumaailm. Käsitöönukud võitsid mu südame.
Sealt edasi jõudsime ühel hetkel Kuldigasse. Selle linna märksõnadeks võiks vist, vähemalt minu puhul, olla hea toit, rongisõit ja Euroopa kõie laiem kosk.
Muidugi, enne seda ööbisime me ühe ilusa kivise ranna lähedal, kus sai hommikul tigude võidusõitu tehtud ja kus rebane öössel meie telgi juurest prügikoti minema vedas. Avastades, et seal oli ainult tügi grillvorsti kott ja veinipudel, jättis ta selle muidugi telgist paarikümne meetri kaugusele kõrgema rohu sisse vedelema.

Möödus päevi, möödus öid, aga lõpuks jõudsime me Palanga lähistele Kretingasse. Ööbisime seal ühe toreda pere majas, kus meiega samal tänaval elas keegi noor rokijumal. Kui ilus hääl sel mehel oli. Ma läksin korda-kaks lausa ta maja ette suu ammuli aknast sisse piiluma, et ehk saab rokijumalale teatada, et tal on üks austaja. Panin aga selle peale ummisjalu plagama, kui rokijumala ema mind tervitas ja vist külla kutsus. Või noh, laususin lihtsalt viisakas ja kohutavalt lohiseval vene keeles, et hea muusika ja äge värk ning taanduslin vaikselt vaadates, kuidas naabermajas elav mees aknal kõlkudes mulle käega märku andis, et rokijumal meeldib ka talle. Seal kodus elab muide ka Garfield.
No ja siis sai käidud veel igal pool. Mina ei olnud seni näiteks ka ristimäel käinud. Nüüd on see siis tehtud. Ja ega muud polegi.
Ahjaa, kuna me oleme tõsisel house (flat) huntingul, siis igasugu ägedad pakkumised Kalamaja, Uue-Maailma või Kassisaba piirkonda on teretulnud.