Inimene õpib kogu elu

Veel pool aastat tagasi olin ma kindlalt pabermärkmiku ja -kalendri usku. Kõik asjad läksid kirja suurde kaasaskantavasse ja siis topelt veel suuremasse ühes paigas asuvasse kalendrisse. Ma ei teagi, kas see oli Davidil eraldi eesmärgiks (vaevalt), aga poole aastaga on ta suutnud minust teha digikalendri inimese. Eksole, ma suudan juba täiesti iseseisvalt sisestada kalendrisse sündmuseid, koosolekuid, tegemist vajavaid ülesandeid jne. Varem olin ma ikka totaalne vanakool. Ka oma ajakirjanikutöös kasutasin palju kaustikuid ja paberitele üles märkimise süsteemi.

Olen avastanud enda juures ka seda, et olen suhteliselt plaaniusku inimene. Mingites asjades peavad olema mingid plaanid paigas. Jaa, muidugi on improviseeritud tegevus ja pisut plaanivaba kava senimaani täitsa kift, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma avastan, et mulle meeldivad plaanid. Eriti veel need plaanid, mida saab koos Davidiga teha. Kasvõi plaan vedeleda terve laupäev kahekesi ja mitte midagi tarka teha.

Kohe varsti ootab meid ees meie ühise elu üks suuremaid planeeritud sündmusi. Beebi sünd. Kui enamasti on beebi sünd, see sünnitegevuse algus ja sünd ise, suuresti planeerimatud, siis meil on plaan. Õigel päeval läheme haiglasse, et siis arstid saaksid alustada plaanipärase keisrilõikega. Ja nii meie planeeritud beebi sünd toimuma peakski. Iseasi, mida arvab suurest plaanist beebi. Tema osas on mul viimased pool nädalat olnud iga päev tunne, et ta teeb suuri ettevalmistusi oma sünniks. Küll valutab mul siit, küll sealt, küll pressib siit, küll sealt. Küll on paha olla, küll on muu häda.

Ma loodan, et ta ikkagi veel tulla ei taha. Issi (David, kallis, sinust saab issi!) on ära ja tuleb tagasi alles siis, kui enamus mängusõtta saadetud 15 000st mehest koju tulevad. Ehk siis aega veel on. Nädal on veel aega. Ja mul on juba tunne, et ta on ära olnud terve igaviku.

Tegelikult on mul hea meel, et ta saab enne beebi tulekut veel korraks juhtme seinast välja. Kuigi ega ma tea, mis seal täpselt toimub ja kui juhe seinast väljas see metsas ja linnas trampimine on. Aga mul on hea meel, et ta saab teha meeste (ja ka mitmete naiste) asju. Teha miskit, mis teda väga huvitab. Veel enne seda, kui tuleb sukelduda beebimaailma.

Oot, misasja, kuhu ma oma jutuga jõudnud olen. Ma tahtsin ju kirjutada oma digiedukusest. Ehk siis, ma olen päris hästi selgeks saanud digikalendri (seda nuti värki kutsutakse ikka nii?) kasutamise. Mugav on jagada olulise inimesega sündmusi või siis märkida endale asju üles nii, et telefon ja läpakas neid õigel ajal meelde tuletavad.

Ainus häda on selles, et ma ei saa aru, miks on google’i kalender mul soomekeelne. Mismoodi ma seal seda keelt muuta saan?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s