Teenijanna lugu

Viimased kuud kodus passides olen avastanud netiavarustest enda jaoks hunniku sarju, mida vahtida. Võiks öelda, et peale “Black mirrori” on kõik viimaste aastate nn kvaliteetsarjad või siis miskit moodi auhinnatud (head) sarjad viimse välja tulnud osani vaadatud.

Kui nüüd kaks suurimat lemmikut nimetada, siis kindlasti troonivad edetabeli tipus The Duffer Brothersi loodud “Stranger things” ja Margaret Altwoodi düstoofilise romaani “Teenijanna lugu” põhjal vändatud samanimeline sari.

Kes ei tea, siis viimase näol on tegemist romaaniga, mis jutustab üsna sünge loo USA ühiskonna tulevikust umbes aastal 2100, kus endise suurriigi asemel laiutab Gileadi vabariik, kus esikohal on usk ja naistelt on võetud kõik õigused. Punases rüüs “sünnitusmasinaist” naiste hulka kuulub ka teenijanna Offred, kelle lugu ekraanil lahti hargneb. Lapsed tuleb sünnitada tähtsate kindralite peredele, kus kindralite naised on viljatud (tihti on tegelikult ka mehed viljatud) ja mehed teenijannasid rituaali käigus viljastavad.

Tegelikult ei taha ma ei raamatut ega sarja nüüd siin ümber jutustama hakata, aga see perversne ühiskond, milles inimesed elavad ja kuidas naisi alla surutakse, see on põnev vaatamine. Paneb mõtlema.

Ühesõnaga, ma lõpetasin just teise hooaja neljanda osa ja ei jõua viiendat osa ära oodata.

Ma olen muidugi selle raseduse jooksul vaadanud ka palju zombie-sarju. Lemmik neist on vist “Fear the living dead”, mis samamoodi kogu selle verise pildi kõrval keskendub pigem inimsuhetele ja toob selgelt välja, kuidas elavad võivad üksteisele teha palju rohkem kahju kui punt surnud “kõndijaid”. Selline psühholoogiline vastikus ja pidev mõtlemine, millised elajad inimesed on ja milleks võimelised ollakse, see vist ongi see, mida ma paljudest sarjadest otsin. Lisaks siis muidugi ka fantaasimaailm.

Mind on ses suhtes alati huvitanud, kuidas inimmõistus töötab ja mis on need “lülitid”, mis panevad erinevaid asju tegema. Mis toimub inimese sees, kes on psühhopaat? Kuidas mõtleb nartsissist? Milline pilt rullub lahti selle silme ees, kes peab elu eest võitlema? Miks üks suudab ja teine mitte, kui sündides on meil enamusel enamvähem võrdsed võimalused?